pühapäev, 21. september 2014

Tsüklist väljas

Võtsin sügavkülmast viimase musta leiva pakikese välja. Hea vaheldus praeguse menüü kõrvale.  See muidugi ei tähenda, et praegusel toidul midagi viga oleks. Natuke erilisem menüü on tegelikult vaid viimastel päevadel olnud. Siiani olen ikka söönud suhteliselt igavalt isegi. Söön Tristaniga koos ostetud söökide jääke - riis, makaronid, kruubid, kaerahelbed, manna, tatar (need kaks viimast on muidugi Eestist saadetud) ja siis midagi kalalist või lihalist sügavkülmast. Vaja ju külmkapp tühjaks saada ja kuivaineid ka siia ei jäta. Nüüd aga olen nii mitmelgi õhtul nö tsüklist väljas käinud ja on tatar ära jäänud. Ega ma kõikidel puhkudel ei teagi, mis ma nüüd täpselt söönud olen. Sel võibolla polegi tähtsust. Tähtis on see, et jaapani söök on see, mida mina hakkan hirmsasti igatsema. Mitte see söök, mida siin kodus olen teinud. Minu kokkamiskunst pole kuhugi arenenud ning jaapanipärast hõngu ma ise hästi kokates lisada ikka ei oska. Kuid kõik see, mis on poodides poolfabrikaatidena müügil või siis restoranides, see kõik on nii hea, nii värske, nii maitsev. Jah, nii nagu Tristan, nii ei sümpatiseeri mulle ka kaheksajalad ning mingid kummaliselt venivad ollused, aga need on vaid kübeke siinsest köögist.
Õhtusöök ülikooli inimestega. Ei olnudki ainult naised. Olid mõned mehed ka. Söögiks erinevad mereannid. Toored ja küpsetatud. Tofu. Juurikad. Tempura. Ainult magustoiduks pakutud tarretis oli natuke, kuidas nüüd öelda, mitte üllatustpakkuv.
Restoranis Soh Soh olen paaril korral enne ka käinud ja see koht lihtsalt ongi hea. Siin on isegi täitsa tavalisena näiv riis eriline. Salatid. Erinevad oad ja maisid. Eriliselt hea miso supp. Ja muidugi tofu, mis keele alla viib.
Laupäeva lahkumislõunasöök oli Itaalia restoranis. Ma tahtsin tellida midagi jaapani köögi võtmes. Sain sellised kalakestega spagetid. "Kodu-liidu" tunde tekitas menüü, kus hinnad olid eurodes. Söök oli söödav, kuid suurelamust ei pakkund. 
Jälle Soh Soh-is. Jälle maruhea. Need salatid ja kalad viisid jälle keele alla. Sel korral võtsin ka magustoidu. Mõista-mõista, mis see on? Tomativaht. Ja see oli hea, see oli väga-väga hea! 
Üks mõnus kohvikus istumine toorjuustukooke süües oli ka. See muidugi ei pärine traditsioonilisest jaapani köögist ning siiani olen ma kogenud, et jaapanlased ei oska just eriti hästi kooke teha. Nüüd võtan sõnad tagasi. 

Jah, järjepanu olen kohtunud kõigiga (või siis peaaegu kõigiga), kes lähedasemaks saanud. Uuel nädalal on veel paar kohtingut. Ja kuigi ma võin ju väita, et toit on nii hea olnud, et viib lausa keele alla, ei tähenda see, et me nende mõnusate söömaaegade ajal oleksime vait olnud. Need kohtumised on täis naeru, meenutusi, unistusi ja emotsioone. Need mitmetunnised lobisemise saatel söömised on marulahedad. On natuke klatši, on tõsisemaid jutte, on reisiplaane. Üksikvanema staatusest. (Sund)abieludest. Naist piitspeenena hoidvatest medikamentidest (loe "narkots"). Varjatud perevägivallast. Sake turustamise trikkidest ja valmistamisest. Meeste nõudmistest ja naiste leplikkusest. Enesetappudest. Koolidest. Keeleõppemeetoditest. Uuendustest, st nende puudumisest. Heast toidust. Enne surma kirja pandavast Ending note-st. Matsuyama, kui provintsilinna staatusest, kuid suurepärasest kohast, kus perega elada. Ja paljudest muudest traditsioonidest, kummalistest ja vähemkummalistest kommetest. Ja eks ma ikka rääkisin Eestist sinna kõrvale ka. Tudengeid surkisin natuke, et nad ikka ringi vaataksid, võibolla, et isegi pedagoogitsesin, aga olgem ausad, see tuleb neile kasuks. Üks noormees isegi vist natu-natuke mõtleb laiemalt, kuid üks tütarlaps küsis siiralt, kas Eesti noormehed on sama arad kui jaapanlased. Võibolla ta tahtis midagi muud küsida, aga keeleoskuse piiratuse tõttu oli vaid see küsimus, mis ta suutis konstrueerida. Ülikooli töötajaega selgus ka mitmeid asjaolusid, miks siin asjad viibivad, miks näiteks loa saamine, et ühte järve uurida, nii kaua aega võtab. Luba tuleb saada kuskilt kohalikust omavalitsusest ning selle peaks andma mingi ametnik, kuid ükski ametnik ei taha lihtsalt vastutust võtta, et lubab kedagi midagi uurima. Ja nii anti näiteks taotlus sisse, et Hokkaido saarel kahest järvest proove võtta suve alguses ja oodatakse siiani vastust ning ei teata, kas novembrisse plaanitud välitööd toimuvad või mitte. Ma ei tea, kas see on jälle tõlkes kaduma läinud selgitus või mitte (tsiteerin "Officers in local governments are not kind and nice"), kuid kui nii on, siis meie elame küll ühes lahedas riigis (ma ikka pean Eestit silmas). 
Täna jälle sõitsin pisut rattaga linnas ringi. Kilomeetreid ei mõõtnud ja sel polegi tähtsust. Salvestasin sel korral pigem endasse, mitte kaamerasse.
Riisihirmutis

Ja algabki minu viimane nädal Jaapanis, väikelinnas Matsuymas. Muidugi ma pakin asju, kuid püüan veel salvestada, mis salvestada annab. Tahan veel kohtuda paari toreda inimesega, kes on andnud nendele kuudele siin sära ja tuge ning nii mulle kui Tristanile lähedasteks saanud. Muidugi on kurb tunne asju pakkides, kuid südames on teatav rahu ning kindlus. Ja mõelda vaid - juba nädala pärast ei pea ma musta leiba võtma sügavkülmast!

2 kommentaari:

kiiksuga ütles ...

Tore, et varsti sügavkülmast leiba võtma ei pea, aga.... mida meie kõik nüüd lugema hakkame?!!!!? :)

Unknown ütles ...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.