Aklimatiseerun

Olen järjepanu asju jaganud. Shu ema käis siin ning võttis ühes päris palju. Osad asjad endale ja osad kooli kirbuturu jaoks. Täna käis üks tudeng, kes on pool aastat põrandal maganud. Ma andsin talle Tristani jaoks ostetud madratsi, mille peal laps praktiliselt ei maganudki. Jagatud said tekid ja mõned nõud, natuke toitugi ja muid vidinaid. Kui ma hakkasin oma asju koondama, siis ma mõtlesin küll, et panen ikka hinnasildid külge. Mitte ahnusest või teenimisvõimalusest. Lihtsalt tundus, et ikka jube suured ja kallid asjad ning olen ju need ise kunagi päris mitme raha eest ostnud. Aga kui minu juures käidi ja asju valiti, siis üle minu huulte ükski summa ei tulnud. Minust ikka ei saa kunagi head ärikat. Kuidas ma müün tudengile madratsi ja Tristani sõbra perele teki? Ikka annan, neil on ju vaja. Ja tunne on äraütlemata hea. Ma usun sellesse, et kui kord on minul abi vaja, siis need madratsid ja tekid ja taldrikud jõuavad ringiga minuni. Tristani telefon on veel alles, aga selle ma vist ikka müüks. Kuigi ma ei ole selles ka nii väga kindel. Äkki kellelgi on väga-väga vaja.

Nii, asjad on enamvähem jagatud ja komplekteeritud. Nüüd lõunasöögid ja õhtusöögid siinsetega. Homme on lõuna Lauraga, õhtusöök Yumikoga, ülehomme õhtusöök Kaoruga ja reedel ülikooli naistega(!), laupäeval lõuna Yoshikoga, järgmine kolmapäev Ericuga. Veel tuleb kuhugi mahutada paar õhtu- ja lõunasööki. Kuisjuures seda ülikooli naistega õhtusööki ootan väga. Uudishimust. Kui ma siia tulin, siis tutvustati mind esimestel päevadel paarile sekretärineiule ja assistendile, kes noored pereemad ja kel võimalik natuke tööl käia ja kes väidetavalt käivad koos mingis klubilises moodustises, kus siis kurdavad oma muresid ja räägivad rõõmudest. Natuke vist võitlevad ka mingi võrdõiguslikkuse nimel.  Aga ma ei usu, et seda ikka mingiks võitluseks saab nimetada. Igaljuhul aasta tagasi öeldi mulle ka, et sa ka oled kutsutud ja jagame aga muljeid. Nüüd siis kutsutaksegi.

Ega ma suuri linnast väljasõite ei ole plaaninud, uuel nädalal on teisipäev jälle mingi püha (eile oli ka vaba päev - vanavanemate päev) ning vaba päev ja siis lähen organiseeritud fototuurile. Nädalavahetusel sõitsin lihtsalt rattaga linnas ringi just sellistes suundades ja tänavatel, kuhu polnud varem jõudnud.

Kui pühapäev oli Eestis ka suur spordipäev oma maratoniga, siis siin olid koolides spordipäevad. Kõikides koolides. Ma pikalt võistlusi ei vaadanud, kuid staadionid olid rahvast täis. Ikka peredega tuldi ja peeti pikniku ka samal ajal. 

 Leidsin ühe väikese shraini, mis väga kaugel ei olnudki. Ilus ja vaikne koht. Hio Hachimani shrain.

 Seal oli vaid üks onu, kes piinliku täpsusega maad pühkis.

 Ishite-Ji templis ma polnud ka varem käinud. Sinna vast lähen veel. Üldse võiks/peaks sellise tuuri uuesti tegema ja fotoka kaasa võtma, mitte mobiiliga klõpsima.

 Ishite-Ji templis oli rahvast oluliselt rohkem ning seal oli palju palverändureid, kes koguvad "templeid". Et läbida Shikoku saare palvetee, tuleb külastada 88 püha paika.

 Palved & soovid.

Tänavavaated oma palverändurite, riisipõldude, joogiautomaatide ja nädalavahetuseks tuulduma pandud tekkide-patjadega (nädalavahetusel on kõik rõdud ja aknad tekke-patju täis). 

Muide, siingi on jahedaks läinud. Öösel võib ikka päris jahe olla ja temperatuur langeb alla 20 kraadi langeda. Ma olen igaksjuhuks teki kõrvale võtnud, et äkki läheb vaja. Päeval ei lähe ka enam üle 30 kraadi. Eks mul ole vaja jah aklimatiseeruda enne kui miinuskraadidesse tulen.