Tola

Enne kui nädalatagused sündmused ununevad, tuleks need kiiremas korras kirja panna. Alustagem möödunud reedest, mil oli koolis järjekordne lastevanemate päev, demo-tund ja lastevanemate üldkoosolek. Eelmisel korral ma käisin koolis vaatamas, mida lapsed esimese klassi lõpuks oskavad ning kuidas on teadmis kasutavad, nüüd siis esinesid uuesti esimese klassi omad, kuid alles "algajad". Koolis oli esimene nädal üks reeglite õppimise aeg, tutvuti koolimaja erinevate ruumidega, harjutati viisakusväljendeid ja riviskäiku. Demo-tundki ei saanud seetõttu sisaldada peast arvutamist või hiraganade ilukirja. Lapsed olid eelnevalt omale selgeks teinud koolimaja plaani ning joonistanud pildi oma lemmikruumist. Tristani lemmikruum on konkurentsitult raamatukogu. Eelkõige vist ikka põnevate raamatute tõttu, millest ta esialgu veel vaid pilte vaatab, mitte ei loe, aga ka seetõttu, et seal põrandal on üks hiiglama suur ja pehme tiiger. Niisiis saigi pildile selline loom, mille kohta jaapanlased ütlevad "tola". Tunni käigus astuti mitmekesi klassi ette ja näidati oma pilti ning öeldi, mis ruum ja miks meeldib. Tristani lugu saab kuulata siit. Üldiselt tundub, et taas esimesse klassi minek on poisile hästi mõjunud. Kooliminek hommikul on rõõmus, ma ei pea teda saatma kooli väravani, vaid pööran ülikooli poole juba varakult ära. Koolist tuleb ta koju üksi. Lisaks sellele, et ta pidavat tunnis aktiivselt kaasa tegema ja nooremaid juba õpetama, on suurim edasiminek söömine. Mul tekkis pärast esimest koolilõunaga päeva kerge kahtlus, et kas ikka poiss kodus mulle õiget juttu räägib, et sõi kogu toidu ära, vaid miso suppi veel eriti ei tahtnud. Tuleb aga välja, et tõepoolest sõi ja küsis kala juurde, kuid nii head kraami teiseks portsuks paraku ei jagunud.

Pildil on tola ja kanjides on ka midagi kirjutatud, aga see vist tähendab mingit putukat.

Pärast esinemist jätkus lastel tavaline koolipäev, kuid lapsevanemad pidid minema koosolekule. Algul oli saalis üldkoosolek, peeti kõnesid ja jagati mingeid ülesandeid ning tutvustati kooli uusi õpetajaid. Tunnistan - aktiivselt sellest osa ei võtnud, vaid lugesin omi asju. Siis aga lükati toolid kokku ja istuti rühmadesse maha. Kuna rühmajuhid hoidsid üleval klassinumbreid, siis pidasin viisakamaks kui ka 1/1 klassi juurde lähen. Rühma liidriks oli sokutatud üks lapsevanem ühest teisest klassist, kes oskas inglise keelt (ta abikaas on šveitslane ja ma põgusalt tean teda). Mind valgustati juba enne koosolekut ülesannete osas, mida jagama hakatakse. Arvati, et ega mina ei peaks midagi tegema, kuid jube tobe oleks olnud seal ringis istudes lihtsalt naeratada ja välismaalasest erand olla. Enamus emasid panid ennast kirja augustikuisele koristamisele, mil kogu kool väidetavalt läikima lüüakse. Mulle pakuti, et ma võiks siis telki üles panna. Mis mõttes telki? Kusagil septembris toimub suur spordipäev ja siis on vaja üks suur telk püsti panna ning oktoobris on mingi laadapäev ja seal ka telki (või telke?) vaja. Olgu siis pealegi. Panin ennast kirja. Pärast sain aplausi osaliseks kui enda ja lapse nime hiraganades ja katakanades kirja panin.

Nädalavahetus oli meil üsna aktiivne ning puhkus ja magamist ette nähtud ei olnud. Kuna siin tulevad lapsed iga päev (!) hunnikus reklaamlehtedega koju, siis sattusime reklaamiohvriks. See reklaami kojukandmine on ikka jube tegelikult küll. Kolm A4 paberilehte mingi näituse, kino, mõne muu ürituse või poe reklaamiga on alati kotis, kui mitte rohkem. Enamasti ma viskan need paberid ära, kuid neljapäeval jäi üks neist silma. Ehime piirkonna teadusmuuseumis on mingi uus allvee näitus. Käisime ära. Muuseum asub pisikeses Saijo linnas  tunnise rongisõidu kaugusel. Kuna ükski buss rongijaamast muuseumi juurde sel hetkel ei viinud (distants u 7 km), siis tuli võtta takso. Kuidagi õnnestus meil taksojuhiga terve tee vestelda ning onu andis oma telefoninumbri, et kui koju rongijaama tagasi tahame, siis helistagu. Muuseum oli lahe. Ikka kohe väga. Suur muidugi ja seetõttu omajagu väsitav. Kusjuures see allvee rändnäitus, mille pärast me sinna tegelikult läksime ei olnudki oma pisikese allveelaevaga päris see, mida ootasime. Õhtu oli käes ja väikelinna üksikud linnaliinibussid olid oma sõidud lõpetanud. Palusin muuseumi kassa-piigal meie taksojuhile helistada ning onu tuligi meile järgi ning viis rongijaama. Ja mitte ainult. Kuna onul on vist rongigraafik peas, siis ta teadis täpselt, et meil on 40 minutit vaja aega surnuks lüüa. Seega juhatas ta meid pisikesse turismikeskusesse pisikest näitust vaatama. Sada korda parem tegevus kui lihtsalt rongijaamas passimine või linnas lonkimine. Tristan ütles, et tema arvamus Jaapani taksojuhtidest muutus. Ma nüüd ei tea, et ta oleks muidugi jube palju siin taksodega sõitnud, kuid tal on loomulikult õigus oma arvamusele.

 Saijo teadusmuuseumis uurimas.

Ei piisanud meil nädalavahetusel muuseumist. Matsuyamas olid merepäevad ning meil oli vaja minna pühapäeval laevu vaatama. Mõni pilt siin pildipangas. Sadamasse oli väljanäitusele toodud üks hiiglaslik õppepurjekas ja sõjalaev. Sõjalaeva juures oli maa peal ka maismaa sõjatehnika kohal. Tristanile see muidugi meeldis. Sai kõike näpuga katsuda ja proovida ning sõdurid olid lahked juhendama. Selleks et aga laevale saada tuli enne seista kilomeetripikkune järjekord (2 laeva, järelikult 2 korda). Eks ma ikka liialdan selle pikkuse osas, kuid oli ikka küll pikk. Õnneks liikus kiiresti.

Peab veel kasvama. Samas juba kasvab ka, püksid on kukekad.

Mune ikka värvisime ka. Pisut üksluised värvidelt, kuid tähtis on värvimisrõõm (kõik olid enne ikka valged munad - ka see ühtlaselt pruun:)).

Homme sõidame Nagoyasse. Seal üks väike konverents, mille tarbeks olen siin viimastel päevadel koos eestipoolsete kolleegidega ettekannet koostanud. Täna printisingi uhkelt läikivale paberile postri välja - ülikoolis on koridori peal lihtsal üks tore postriprinter. Ei mingit koopiakeskuse vahet jooksmist. Nagoyasse läheme rongiga. Saab küll olema pikk sõit, kuid siis Tristan näeb ja saab tunda paljuräägitud kiirrongi ära. Tagasi lendame esmaspäeva õhtul. Kusjuures, ülikoolis komandeeringu avaldust tehes pidin kirjutama (st sekretär kirjutas) põhjenduse, et miks lähen rongiga. Nimelt asub Nagoya just parasjagu nii kaugel, et ülikooli reeglid näevad ette, et sinna tuleb lennata. Ja see ei loe, et rong on odavam ja ma olen nõus pikema sõiduajaga. Aga eks neid kummalisi reegleid ole igal pool. Kuid kuidagi tunduvad need teise maa omad aga eriti imelikud.

Piraadid ja küülikud

Eelmisel laupäeval (12. aprillil) pakkisime hommikul vihmariided, termose, logiseva fotoka ja binokli kotti, et Seto meres paari legendaarset saart külastada. Shikoku Tours korraldas taas ühe fototuuri. 

Noshima on väike saareke Seto meres, mida kasutasid keskajal piraadid oma staabina. Tänapäeval on see populaarne koht Sakura ajal - ajal, mil maa on kirsiõitest roosa. Pisikese praamiga saabki sinna vaid aprillis.

Ōkunoshima on teine kurikuulus väike saar siinsete tuhandete väikeste saarte hulgas. Seda on alates ülemöödunud sajandist kasutatud sõjaliseks otstarbeks, siin on olnud kuulipildujate pesad, mürkgaaside tehas, USA laskemoona laod. Seda nukrust ja hallust lohutavad tuhanded küülikud, mis kunagi toodi siia eksperimendi käigus. Nüüdseks ongi see saar justkui nende oma. Ja neid on palju! Tuhandeid! Poolmetsikuid loomi käivad turistid toitmas porgandite ja kapsaga (meil oli ka kaasas) ja kohalikud vabatahtlikult suurelt saarelt tulevad siia mitu korda nädalas nende veenõusid täitma. Elu nagu lill!

Reis oli jällegi värskendav ja tore. Kuigi ilm kogu aeg ähvardas, et kohe-kohe hakkab sadama, ei olnud vihmakeepi siiski vaja kotist välja võtta. Posu pilte küülikutest, paatidest, merest ja Tristanist laadisin üles pildipanka.

Mis nii viga elada? Rebaseid pole, turistid toidavad, jooginõudes on värske vesi ja urge tee sinna, kuhu aga soovid.

Lugu pildis

Hetkel kiire-kiire, kuid laadisin hea posu pilte üles esimesest koolipäevast. Homme on meil hambaarstile minek ja augu kordategemine plaanis. Uhhh...

Üks päris mitmest fotost. Ülejäänud on siin.

Jälle kooli!

Lisaks sellele, et Jaapanis lõpeb kooliaasta märtsikuus ja uus algab kohe aprillis, on nende kahe kuu vahetumisega seotud ka majandusaasta lõpp ja algus, mis põhjustab kiireid aegu ja närvilist õhkkonda nii mitmeski ametkondades. Mina sain oma rahanatukesed kõik nulli. Ja olgem ausad ega nüüd suuri väljaminekuid ju tegelikult teha ei saanudki - arvuti ja sellega seotud vidinad, mõned laboritarbed ja kemikaalid, välitöövarustus, konverents Hiroshimas, (vaatlus)välitööd Kyushu saarel. Kulud välitöödele on justkui kõik tehtud, kuid reaalselt ju selle nimel tööd pole. Mis tegelikult ei tähenda, et tööd pole. On ikka. Aprilli lõpus on Nagoyas konverents ja selle ettekande nimel, mis tuleb ka artikliks vormida, töö käib. Lisaks olen oma elu pisut keeruliseks teinud ka sellega, et hommikuti käin natukesehaaval jaapani keelt õppimas. Tegemist on nn ellujäämiskursusega ja kestab aprilli lõpuni. Ma ei ütleks, et ma oleks seda hullu keelt õppides nii motiveeritud kui mullu, kuid ega mööda külge alla ei jookse ning ehk saab mõni asi selgemaks ja ma ei pea a´la postkontoris pakki saates mõtteis porisema, et teenindajal võiks ikka nii palju tarkust olla, et elementaarset inglise keelt osata. Töises plaanis on jälle tegeldud mõningase bürokraatiaga, õnneks mitte ülemäära - näiteks on vaja juba anda ülevaade Nagoyas toimuvast üritusest ja kuna algas uus õppeaasta, siis oli vaja uuesti taotleda e-maili aadressi. Viimase jaoks saadetakse töötajale .pdf fail, töötaja prindib selle välja ja täidab hulga lahtreid ja skännib sisse ja saadab it-mehele tagasi. Ja siis veel üks pettumus ka - neljapäeval pidi toimuma kolleegidega väike arutelu nn Journl Club stiilis, kuid see jäi ära. Teistel oli kiire. Nojah, mul oli tegelikult ka, kuid mina ei plaaninud seda ära jätta, sest mu mõte tekitada selline aruteluring oli just helgema tuleviku ja parem akadeemilise õhkonna loomise nimel. Tutkit.

Aga saagu siis kirjutatud milleski reaalsest - Tristan läks jälle kooli. Seega kaheksa kuu jooksul koges noormees juba kolmandat esimest koolipäeva. Otsus, kas Tristan võiks minna taas esimesse klassi või jätkata vanade olijatega ning minna teise klassi, ei olnud lihtne. Nüüd aga on noormees taas Shimizu kooli 1/1 klassi õpilane (siin ei ole 1A ja 1B, vaid on 1/1 ja 1/2). Kuna oli teada, et lapsel tuleb taas harjuda uute reeglitega, tutvuda uute lastega ning hakata taas vara tõusma, siis olin ma seesmiselt end ette valmistanud üleelamisteks. Asi sujus lihtsamalt ning olukorra tegi oluliselt sujuvamaks asjaolu, et jätkab õpetaja Mai-sensei. Ma ei tea, kes tema või meie eest kostis, kuid tema on üks õpetajatest, kes jätkab õpetamist Shimizu koolis. Päris mitmed õpetajad suunati haridusameti otsusega teistesse koolidesse, sh ka meile tuttav õppelajuhataja. Direktor jäi. Uutest inimestest on Tristanit toetamas noor ja tasane tugiõpetaja, kelle esialgne näoilme küll suurt tuge mulle ei andnud - jube hirmunud näoga oli ja Tristan tunnistas ka, et talle see tädi eriti ei meeldi. Tädi on aga tore ja juba meeldib ka Tristanile - hirmunud nägu on tal vist lihtsalt sünnipärane.

Esimene koolipäev oli pidulik, nagu Eestiski. Ma muidugi pole kindel, et Eestis emad end nii õide löövad - uhked kostüümid-kleidid, tugev meik, soengud. Ma olin nende kõrval nagu hall hiireke. Aktus oli range ja minuti pealt paika pandud. Tutvustati õpetajaid, kooli nõukogu, sõna võtsid värsked klassijuhatajad ja lapsevanemate esindaja. Väikestele ja värsketele esimese klassi lastele laulsid kuuendikud, kes on siin koolis kõige vanemad (ma vist varem olen maininud, et vanimad koolis on neljandikud). See oli ainuke nii umbes seitse minutit tunnist ajast, mil reaalselt päevakangelaste silmad särasid. Parim oli see, et kui oli aeg laulda Jaapani hümni, siis võite kümme korda arvata, kes laulis esimeste klasside lastest kaasa. Jah, Tristan oli ainuke värske koolilaps, kes kaasa laulis. Ma ei tea, kas ta päriselt ikka neid sõnu teab, kuid tema suu liikus küll äratuntavalt.

Uued klassikaaslased on aga pisikesed ja ujedad. Veel. Õnneks on neil iseendiga nii palju tegemist, et sellist tähelepanu kaasõpilaste poolt nagu Tristan sai jaanuaris nüüd ei ole. See vähendab oluliselt pingeid. Ainuke asi, mille üle Tristan esimesel nädala nurises, oli see, et uutele tutvustatakse kooli, räägitakse reeglitest ja näidatakse, kus WC asub. "Ma ju tean!". Esimene kehalise tund oli ka suur pettumus, sest nö uued lihtsalt harjutasid klassiruumis riiete vahetamist, riiete kokkupanemist ja rivistust. Ei mingit hüppenööriga hüppamist ega maratoni! Pettumus!

Esimesel koolipäeval ei pääsenud ma ka paberite täitmisest. Andsin vist üle kümne allkirja. Jumal teab, millele. Suur osa paberid moodustas sel korral tervist, aga olid igasugused teised lehed ka. Lisaks anti mulle teada, et järgmisel reedel on lastevanemate päev (ma pean kooli minema ja peaaegu terve päev seal olema), mil moodustatakse a´la esimeste klasside hoolekogu ja sinna kuuluvad kõik lapsevanemad ja kõigile lastevanematele jagatakse ülesanded. Täna küsisin Miho käest, et mis need ülesanded saavad olla. Näiteks käiakse koolivaheajal koolis suurpuhastust tegemas, kui on mingi spordivõistlus, siis aidatakse telke üles panna, valmistatakse mingeid abimaterjale. Mai-sensei arvas, et mulle midagi konkreetset ei anta, et kui tõesti vaja, siis palutakse appi. Minugi poolest. Veel üks uus asi - kooliaasta alguses külastab klassijuhataja kõiki lapsi nende kodudes, et näha, millistes tingimustes laps elab. Meile tullakse 30. aprill "külla". Peab vist koristamise peale mõtlema.

Esimesele koolipäevale lisas emotsioone ujumaskäik. Kuna kauaplaanitud ujulakülastus lükkus aina edasi ja saime eelmisel laupäeval suurima pettumuse osaliseks, sest 6 km läbi vihma rattaga veekeskusesse sõites avastasime, et see on võistluste tõttu suletud, siis nüüd oli ujumine täitsa õigel kohal. See oli hea. Ikka kohe väga hea. Muide tuleb tunnistada, et hiiglasliku ujula ja selle mitmete atraktsioonide 2h külastus maksis vähem kui Kalev spa hommikune tunnine ujumine. Sportlikule elule lisab tooni ka tänane karate tund. Tristan jäi esimese tunniga väga rahule ning loodetavasti hakkab ta oma energiat nüüd sinna suunama. Esialgu kord ja võibolla hiljem kaks korda nädalas.

Esialgu selline pildivalik. Kui mahti, siis laen ka ülejäänud pildid nii aktusest kui ka klassiruumis toimunust üles.

Nädalavahetus pildis

Saagu sel korral selline pildiline kiire ülevaade nädalavahetusest. Pühapäevaga sai läbi Matsuyama linna kevadfestival, mis kulmineerus kindluse festivali ja kostümeeritud rongkäiguga. Ilm küll ähvardas, et see paraad jääb ära, kuid õnneks siiski meeletu vihm lakkas ja sai näha uhkeid ja kummalisi kostüüme.

 Ähvardav vihm enne rongkäiku.

 Tristani arvates sellised tantsud sobivad pisut noorematele.

 

 

Meie ahi sai esimesed ristsed. Pildil olev leib on muidugi Eestimaalt, kuid marjakook valmis siinses mikroahjus päris hää. Sandrale ja tema emale suured tänud leiva eest. Tükeldasin ära ja panin osade kaupa sügavkülma. Pakis lisaks olnud kommipakki püüame ka tühjendada ikka väikeste osade kaupa. Laupäevad on meil jätkuvalt pannkookidega. Homme on aga jälle esimene koolipäev. Uus pinal (vana ei vastanud standarditele) ja Shult laenatud must pintsak ootavad ning juuksuris jõudis noormees ka täna ära käia. Homme on pidu!

Roosamannaaeg

Juba nädalaid (võibolla, et isegi kuid) tagasi on õhates oodatud seda roosamannalist aega, mil terve Jaapan saab olema kaunistatud kirsiõitega. Ja mitte ainult kirsse ei tasu oodata - on aprikoosid, mandlid, ploomid, magnooliad. On valged, vanaroosad ja fuksiakarva ja kollakad. Nüüd on see käes. Vähemalt siin, Matsuyamas. Põhjapoolne Jaapan veel peab ootama ja saab jälgida õitemere tulekut justkui ilmaennustuse kaartidelt.

Ilm on siin muidugi kaval - nädala sees on olnud kaunid ja peaaegu kahekümnekraadised ilmad, kuid nii eelmine nädalavahetus kui ka ilmateate järgi saabuv on parajalt kõledad. Vaatamata sellele olid eelmisel nädalavahetusel Dogo pargis piknikupidajaid hulgi. Jaapanlastele tähendab õitemere aeg suurt söömist ja ka joomist ning tuleb tunnistada, et nii mõneski piirkonnas pisut kummalisi tseremooniaid-traditsioone, kuid kõige tähtsam on ikka sõprade ja perega kokku saada, pargis oma sinine kile laiali laotada, grill välja võtta ning lõõgastuda. Mõnel on kaasas mingid muusikariistad, mõnel lauamängud ja kes on suurema ala endale hõivanud, saab ka sportlike mänge mängida. Iseasi on muidugi see, et kuidas sa lõõgastud, kui kõik külg külje kõrval istuvad ning vaevu liigutada saavad. Kusjuures täitsa tavaline on see, et hommikuti läheb keegi seltskonnast juba parki ja broneerib platsi ära - hiljem minnes võid lihtsalt ilma jääda. See on umbes selline olukord kui laulupeol, kus erilist laiutamist nõlva peal istudes küll ei ole. Lisaks on see aeg ka abiellumiste tipp. Vähemalt meile tundus nii. Piknikupidajate vahele tulevad äsjaabiellunud noored uhketes pidurüüdes end kaunite õite taustal pildistama, emad-isad-ämmad-äiad sabas sibamas.

Eelmine nädalavahetus Dogo pargis.

 Kiiking kirsialleel

Sellenädalased vaated tööle minnes, mil mobiilifotokas rakendust leidis, sest suur fotokas trikitab üha sagedamini. See fotoka trikitamine teeb muidugi murelikuks, sest järgmisel nädalavahetusel ootab meid ees fotoreis ümbruskonna väikestele saartele.

Ja mitte ainult silmadest kõrgemal pole roosamannavärviline, maa on ka. Parempoolne pilt on päev varasem. 

Kuna jäälind on Eesti aastalind ning meie oleme siin seda linnukest ka oma silmaga näinud, siis oli koduse kunstitunni teema ka "Jäälind". Originaalpilt on juba saadetud Ornitoloogiaühingu poolt korraldatavale joonistusvõistlisele. Jälgige FBs Jäälinnu joonistusvõistluse lehte 7-10-aastaste laste pilte, küllap varsti sinna lisatakse ka see pilt.

Sel nädalal oli Tristan hommikul kella üheksast kella neljani lastehoius. Ühelt poolt oli see väga lõõgastav ja mõnus äraolemine Tristanile. Päevakava oli küll rangelt reguleeritud, kuid mänguaega ja huvitavaid tegevusi jagus hulgi. Käidi linna peal jalutamas, pargis jalgpalli mängimas, metsas matkamas ja linna taga mäe otsa ronimas ning ülikooli ronimisseinal turnimas. Teisalt oli see muidugi ka väsitav just selle tiheda päevakava osas ning ka seetõttu, et keegi ei rääkinud lapsega inglise keeles, vaid kogu töö käis jaapani keeles (keeleõppe osas muidugi väga hea kool). Iga päev oli ka tunnike pühendatud koolitöödele ja vanemad pidid lastele midagi ette valmistama, võis midagi lugeda või arvutuslehti täita või kirjutada. Tristan tegeles enamasti numbritega, kuid kuna täna oli meil õpetaja Külliga vestlus, siis palusin tal Eestisse kiri kirjutada oma tegemistest. Muidugi oli hommikul ta esimene küsimus, et mitu rida ja mitu lauset tuleb kirjutad - ta loendab nii lugedes kui ka kirjutades ridu ja arvutades tehteid - muidu võib juhtuda, et ma palun tal teha liiga palju. Ütlesin, et kirjutagu seda, mida soovib ja kui palju/vähe soovib. Lapsele järgi minnes näitas ta mulle sellist lehte. Rohkem ei viitsinud. Tore kui maavärin elu lõbusaks teeb.

Töises plaanis on asjad vaiksed, kuid sujuvad. Olen küll enamasti omaette oma kastis töötanud, lugenud, kirjutanud, kuid see ei tähenda, et toast välja pole saanud. Eile ja täna käisin õppejõudude seminaril (midagi sarnast kui Eestis Primuse koolitus - kes teab, see teab). Sportlikust huvist. Ei olnud üldse mahavisatud aeg. Ainuke kurb asi selle juures oli see, et sellised seminarid, mis Eestis kestavad tihtilugu mitu päeva, on siin mõni tund. Mitte, et ma ise oleks tahtnud mitu tundi tõlgi vahendusel kuulata õpetussõnu, vaid siinsetest õppejõudest oli kahju. Uuenduslikud õppemeetodid tuleb ju läbi praktika eneses kinnistada. Siin on ju väike vastuolu - mitte ainult tudengeid ei tuleks õpetada integreeritud ja aktiivõppe meetodeid kasutades, vaid ka õppejõude. Üleeile sain osa tutvustavast ettekandest, kus seotud märksõnad education, sustainability, development. Nende märksõnadega õppekava, mis meie (st Tallinna) ülikoolis võiks varsti käima minna, on siin toiminud üheksa aastat. Iseasi on muidugi see, kas idee üks-ühene on. Tegelikult ei peagi ju. Aprilli lõpus saan selles osas siin täiendavat infot.

Lastel algab kool 8. aprillil, kuid tudengid on juba alustanud oma õpinguid. Täna tutvustati vanadele olijatele (sh mina) uusi nägusid. Tristani uue kooliaasta osas saan juhtnööre esmaspäeval, kuid arvatavasti ta ikka ei saa omale õpetajaks juba teada Mai-senseid. Samas kui me oleme kooliteemal vestelnud, siis tundub, et noormees võtab taaskooliminekut rahulikult. Minu jaoks saab aprillis olema aga murekohaks see, et esimese klassi lastel lõpeb kool 11:30. Tuleb poisile rakendust leida.

Kuna homseks lubab päris inetult tuulist ja vihmast ilma, siis sel puhul läheme ujuma. Siin pole küll uhket spaad, kuid pisut kobedama ujula ma siiski leidsin. Ülehomme on jälle linnas pidu - pidavat toimuma suur ja uhke paraad, pärast mida minnakse kindluse jalamil olevasse parki pikniku pidama. Peaks vist juba homme õhtul koha pargis ära broneerima. Enne tuleb aga populaarne kilest sinine pikniku lina soetada.