esmaspäev, 30. detsember 2013

Pisikesed matkad Matsuyamas

Tänaseks päevaks panime paika täita kaks tähtsat ülesannet - tutvuda Tristani arstiga ja küsida kooli jaoks tõend ning minna Jaapani ühte vanimasse ja uhkemasse onseni - Dogo, mille piletid mulle ja Tristanile kui uutele linnakodanikele kingiti. Kuid teatavasti on plaanid selleks, et jumalat naerama ajada. Meie omadest luhtusid mõlemad. Sel nädalal on puhkuste tõttu paljud kohad suletud, kontorid on avatud vaid mõned tunnid ning ülikool kinni. Kinni oli ka perearstikeskus. Valvurionu hämaras koridoris püüdis meile selgeks teha, et arste pole. Jälle hea teadmine - ribadeks töötavad jaapanlased lubavad siiski endale mõned puhkepäevad. Me ei lasknud ennast sellest küll eriliselt häirida, vaid seadsime sammud Dogo poole. Üks kahest linna suuremast vaatamisväärsusest oli turistidest pilgeni täis. Siinkohal pean ma ikka silmas siseturiste, mitte väljamaalasi nagu meie. Me arvasime, et esmaspäev on just selline rahulik spaatamise päev, kuid jällegi - jaapanlased puhkavad ja just sel ainukesel nädalal enne aasta lõppu, mil on vaja tuba, keha ja hing puhtaks saada, siis on vaja ka kuumaveevanne võtta. Me, individualistid, ei tahtnud tihkelt mitmekümne jaapanlasega ühes vannis istuda ja lükkasime oma spaaskäigu edasi mõnda eelseisvasse tööpäeva. Sammusime koju tagasi mõeldes samal ajal päevale alternatiivtegevust. Vahepeal leidsime meie jaoks uue toidupoe, kus saksa vorstikesi ja hapukapsast müüdi. Ostsime. 
Juba nädal enne Tristani saabumist tõi kolleeg mulle flaieri mingi dinosauruse ürituse kohta, mis väikestele poistele kohe kindlasti peaks peale minema (28. detsembrist - 5. jaanuarini). Asendasime meie luhtunud plaanid siis dinosaurustega. 



Jaan jäi koju ja meie Tristaniga hakkasime seiklema bussidega teise linna otsa. Ei olnud midagi ületamatud. Buss number 56 viis meid vinker-vänker mööda maailma kõige kitsamaid tänavaid kohale a' la Saku suurhalli. Saime aga tünga - näitusele sisselaskmine lõpetati kell 15:30, meie jõudsime kohale 15:35. Nähes, et väikese heleda peaga lapse silmad olid pisaratest kalkvel, hakkas jaapanlastel temast kahju ja meid lasti sisse. Ohh seda rõõmu! Nii me siis vaatasime slaide mandrite triivist, erinevatest fossiilidest (tekst oli muidugi jaapanikeelne) ja nägime hiiglaslike dinosauruseid, kes küll pisut hädiselt ja väsinud mootorite abiga liikusid, kuid asi seegi - lapsel oli ju lõbus. Pärast muidugi oli vaja dinosauruste poest kaks uut mänguasja ka osta. Noormehel on uute mänguasjade hulk küll juba erakordselt suur ja nüüd tuleb nende ostmisesse pikem paus teha.  




Eelmistest päevadest. Me oleme ikka pisitasa linnaga tutvunud ja turiste mänginud. Võtsime plaani end harida ja külastada kunstimuuseumi, et kohalike taiestega end kurssi viia ja lähemale Jaapani hingedele jõuda. Kohalikus KUMUs sattusime hoopis Tšehhist pärit Alphonse Mucha (1860-1939) näitusele. Tuleb tunnistada, et vaatamata minu lähedalseisvate inimeste heale kustimaitsele ja selle mõistmisele, ei ole minus see väga avaldunud. Ei saa mina tihtilugu aru, mis ühes või teises teoses nii väga erilist on. Samas nüüd tunnistan küll, et külastatud näitus jättis mulle äärmiselt hea mulje ja mulle meeldis. Tristangi ei jõudnud seda tohutut hulka töid vaadates tüdimustsooni. Loomulikult ei tohtinud kunstisaalis pildistada ja seetõttu ühtegi teost teile tutvustada ei saa. Vaadake selle äärmiselt mitmepalgelise kunstniku töid ja tutvustust ise Wikipediast.
Eile käisime aga üht kohalikku arhitektuurilist vaatamisväärtust vaatamas - Bansuisou villat. See nn Prantsuse stiilis maja valmis 1922 aastal ja tõepoolest paistab arhitektuuriliselt silma - oleks siin justkui võõrkeha. Samas on maja mõnusalt puude vahel peidus nagu muinasjutumaja. Ajal kui me maja külastasime, tegid õhtuseks kontserdiks proovi paar ooperilauljat - seetõttu oli majakülastus eriti pidulik.




Kuna ilm oli ilus, siis ei tihanud veel tuppa minna ja jalutasime mere poole, et Matsuyama parki minna (nime järgi Central Park). Enne oli vaja süüa. Nagu tellitud, oli ka üks söögikoht olemas, mis meie üllatuseks kandis saksakeelseid kirju ja oli kaunistatud saksa trikolooriga. Väike saksa restoran väikesel Matsuyama tänaval. Väga armas ja õdus. Edasi siis võtsime suuna pargi poole. Tegime ikka meeletu matka. Kahju, et ma unustasin meie teekonda träkkid, kuid ma usun, et päevakilometraaž võis ikka üle 12 km tulla ja selline teekond minusuguse kiirkõndijaga koos läbida oli Tristanile küll hea trenn.
Ega selle mäe kohta muud miskit öelda pole, et mäe jalamil on meeletu hulk mänguväljakuid, mis muidugi ühele persoonile meist väga meeldis, lisaks on mäe otsas vaatetornid, mis kunagi olnud väiksemat sorti kindluse osa ning millelt nüüd nii linnale kui ka merele väga ilusad vaated avanevad. Kuna aga praegu Baruto telekas käesurumisvõistlustel finaalis on, siis jäägu pildid sinnapaika - laen pildid hiljem üles ja elan kaasa kaasmaalasele.

Homseks oleme plaani võtnud, et sõidame Hiroshimasse uut aastat vastu võtma. Meile saabub see seitse tundi varem. Me tähistame siis kaks korda:)

Ilusat aastavahetust ja põnevat uut!

reede, 27. detsember 2013

Kott kotis

Eile ma arvasin (jälle naiivselt), et täna me siis läheme ühte suurde spets kooliasjade poodi, kust siis nimekiri ees ostame kõik kooliks vajaliku - alates nokamütsidest lõpetades hambaharjadega. Ma eksisin rängalt. Esiteks ei olnud tegemist üldse mingi poe moodi kohaga ja päris kõike sealt me ka ei saanud. Ühe suuremat sorti elumaja all oli natuke laoruume ja teisel korrusel kontorid väikese letiga, kus siis nimekiri ees tuli tellida tädi käest varustust. Ega kui meil kaarti väikese märgistusega poleks olnud, mis õpetaja andis, siis poleks küll osanud selle maja ustest sisse astuda, mida eristas kõrvalolevast majast üks sinise kirjaga sildike.
Esmalt oli vaja tädil teada ka, mis kooli laps läheb, sest erinevatel koolidel on tarvikutel erinev märgistus.
Ostsime:

  • võimlemisriiete komplekti, kuhu kuulusid punane nokamütis, valge särk (sinna kleebitakse koolis lapse nimi peale) ja sinised lühikesed püksid, hind 2110.-
  • sisejalanõud, tunduvad täitsa head valge-helesinisega tennised olevat, hind 1400.-
  • kollane koolimüts, kuhu mina pean peale õmblema kooli embleemi, hind 1250.-
  • harmoonika (vist on sel muusikariistal selline eestikeelne nimi) muusikatunni jaoks, hind 5300.-
  • lisaks ostsime veel punaseid pliiatseid, mis siin harilike pliiatsite kõrval on pinalis olulisel kohal, rasvakriidid, mis küll on kodus Eestimaal olemas, kuid siin mitte, kollase koolikoti, kuhu pannakse sisse kõik väiksemad kotid tarvilike asjadega ja ühe teise väikese kollase koti, mis on spetsiaalselt mõeldud spordiriiete jaoks.
  • Kokku arve kooliasjade hulgilaos 13970.-
Pärast läksime veel täiesti tavalisse poodi, kust ostsime näomaske, joogitopsi, kotikesi, kuhu need asjad sisse tuleb panna, hambaharjad, mis peavad olema nii koolis, kui ka pikapäevarühmas. Varem olin ma Tristanile ostnud pikapäevarühma jaoks termose, lõunasöögi karbikese, lusika ja rätikuid. Veel tuleb osta lauakate ja vihmavari ning mingid asjad komplekteerib kokku õpetaja.
Tristan muidugi naudib oma igat uut vidinat ja pärast harmoonika ostmist ma meie naaber küll olla ei tahaks.



Lisasin albumisse mõned pildi detsembrikuu käikudest.











Ehime õlu, vol. 3 & 4


Pealkirja "Ehime õlu" alt tulevad õllejutud, mida teatavatel põhjustel edastab ja toimetab Jaan. Mina hoian selle koha pealt suu kinni.
-Liisa-

"Umenishiki Bock" oli maheda maitsega pigem isegi magusapoolne. Aroomis domineeris tume linnas ja kuskilt kaugelt ka humalast aroomi, mida ei suutnud tuvastada. Gaasi oli veidi rohkem sees, kui teistel sama firma õlledel, mida mekkinud olen ning vaht püsis lõpuni. Maitses oli bocki mahedust, karamelli ja veidi suitsust mekki. Ilmselt sobiks seda juua mõne magustoidu kõrvale. Minu maitse järgi pigem selline keskpärane.

Teine õlu millest kirjutan on Matsuyama kohaliku pruulikoja õlu. Kuna kõik sildil olev tekst on mõistagi jaapani keeles, siis ei tea, mis nimi tal tegelikult on. Panen sellele tinglikult nimeks "Dogo brewery stout". See on väga tugeva maitsega õlu. Aroomis on tunda ainult suitsust ja tsipake karamellist linnase aroomi, ei mingit humala huvitavaid nüansse. Maitses on üks peamine maitse ja see on suitsune linnas, mis lööb kõik muud maitsed. Alles lõpus püüab humal oma kibedust esile tuua, kuid suitsune maitse ikkagi lõpetab kogu maitseelamuse. Mingit magusa marinaadiga grillribi või kana võiks siia juurde ampsata küll. Igatahes üks suitsune rüübe.


neljapäev, 26. detsember 2013

Kool võib alata!

Enne kui ma püüan kokku võtta meie viimase nädala mõningad käigud ja leian aja, et üles laadida mõningad pildid, tuleb kohe ja nüüd kirja panna uued kogemused bürokraatia vallas ning kirjeldada olukorda, kuidas saada korda lapse dokumendid ja kuidas kooliga sina peale saada.
Nii nagu minu esimesel bürokraatiapäeval sadas meeletult vihma, oli ka tänane ilm muserdavalt sombune. Aga see polegi antud kontekstis üldse oluline, sest minu kena vabatahtlik tõlk Yumiko sõidutas meid oma autoga mööda linna. Esmalt oli vaja Tristan linnakodanikuks registreerida. See toiming läks üle ootuste kiirelt. Noormees oli juba lennujaamast saanud ID kaardi ja sinna oli vaid vaja aadress lisada ning kinnitada, et tegemist on minu lapsega. Piisas täiesti Tallinnast perekonnaseisuametist saadud inglisekeelsest sünnitõendi dublikaadist (maksis 3,19 EUR). Haigekassasse me sel korral minema ei pidanudki. Nii minu kui ka Tristani arved ja uus haigekassa kaardi moodi paber saadetakse postiga koju. Küll aga oli vaja lahendada minu pensionikindlustusega seotud dokumentatsioon. Kuna ma siin ei pea pensionikindlustusega liituma, siis ei pea ma teoorias ka selle eest ju midagi ka maksma. Mulle aga laekusid postkasti üüratud arved, mida ma kord kvartalis maksma peaks. Yumoko uuris natuke asja ja tuli välja, et mõne aja pärast peakas mu postkastis olema infokiri, et need eelnevalt saadetud arved nüüd selle saadetud kirjaga tühistatakse. Imestati vaid, et ma nö tühistuskirja veel saanud ei ole.
Kuna aga Tristan on meil koolipoiss, siis oli vaja minna haridusametisse, et saada luba laps kooli saata. Seda ma tõesti ei tea, kuidas meile sattus Simizu algkool, sest üks teine kool tundub olevat lähemal, kuid näib, et kuidagi on siin väga rangelt (tegelikult ju suhteliselt sarnaselt Tallinnale) koolide piirkonnad ikkagi maha tõmmatud. Igaljuhul oli kool meil teada juba Eestis olles. Haridusamet oli linnavalitsuse põhiteenindussaalist eemal, kesklinnas küll, kuid üsna nukralt nurgatagune maja. Kolmanda korruse pisike pabereid ja ametnike täis ruumis juba oodati meid. Ülemuse moodi onu juba lehvitas ühe faksilehega, mis arvatavasti oli linnavalitsusest saadetud ja kus andmed Tristani kohta. Ega seal ei olnud suurt midagi kui, et kinnitada, et laps läheb Simizu algkooli. Kuna siin on pere eest ikkagi vastutav mees, siis anti esialgu allkirju vajavad paberid Jaanile. Yumiko seletas ametnikele olukorda, et neile näiv perepea ei ela ega saa olema Jaapanis. Pisut imelikult vaadates lubati ikkagi mul dokumendid allkirjastada.
Üllatavalt kiiresti said Tristani reigistreerimisega seotud dokumendid korda - vaid tunnike kuluski. Ma muidugi ei julenud hõisata, sest kella kaheks olime leppinud kokku aja kohtuda koolis õpetajate ja täita seal pabereid ning saada infot, mida üks Jaapani koolilaps koolis vajab. Hea, et ma ei hõisanud - koolis läks meil kolm tundi ja paberite hulk oli - kuidas seda nüüd pehmelt öelda - meeletu. 

Jaan tabas Haridusametis riiulite vahel mõned tukkuvad ametnikud.

Õpetajatetuppa sisenedes tõusid eranditult kõik õpetajad ja tervitasid meid nagu kuulsusi. Eks see tegelikult ole siin tavaline, kuid ikkagi oli tunne, et oled kuidagi esile tõstetud. Alguses tegeles meiega kooli sekretär, kes isegi inglisekeelseid sõnu oma teksti pikkis. Väga palju dokumente oli seotud meditsiiniga. Kuna Tristan on allergik ja ametlikult ka astmaatik (viimane on tegelikult minu arvates absoluutselt kontrolli all ja meie Eesti arst oleks isegi igapäevased ravimid lõpetanud, kui laps ei oleks nii karmi keskkonna muutust pidanud läbima), siis tuli kõik ka kirja panna. Meie Eesti arst kirjutas kenasti ametliku dokumendi inglise keeles Tristani allergiate ja ravimite kohta. See koolile ei kõlvanud, vaid anti uus hiiglaslik paber, millega tuleb minna siinse arsti juurde ja tema täidab selle. Lisaks oli vaja koolis fikseerida haigla, kuhu laps viiakse juhul kui miskit peaks juhtuma. Siinkohal ei ole tegemist üldse mitte ei astma ega allergiga, see kehtib kõigi laste puhul. Lisaks küsiti nõusolekut, kas ma soovin liituda lapsevanemate grupiga, kas ma soovin saada igapäevaseid teateid ja infot koolielu kohta sõnumite näol, muidugi oli vaja täita täitsa tavaline avaldus, neid vist oli lausa kaks tükki (enam ei mäleta ka), avaldus koolitoidu kohta ja palve, et noormehele pähkleid toidu sisse ei pandaks. Siis kui me olime sekretäriga paberimajanduse lõpetanud, siis liitusid seltskonnaga õpetajad. Tristani põhiõpetjaks saab Mai. Väga kena õpetaja ja mõikab ka inglise keelt pisut. Vahepeal oli Yumiko õppelajuhatajaga vestelnud ja kokku leppinud, et Yumikost saabki Tristani tugi ja juhendaja esimestel kuudel, mis on väga hea uudis.
Esimene koolipäev uuel aastal on 8. jaanuaril. See päev on pidulik ja suurt õppimist pole ning kool saab läbi juba keskpäevaks. Järgmisel päeval on juba päris koolipäev, mil tuleb kaasa võtta meeletu hulk asju, mille nimekirja õpetaja andis. Neid asju müüakse ühes spets kooliasjade poes (küllap neid poode on veelgi, kuid meile näidati kaardil lähim). Kohe sai noormees kollase koolikoti katte, vile, mis peab kaelas rippuma ja mina sain lapsevanema kaelakaardi - juhuks kui koolimajja tulen, siis ei arvataks, et ma mõni võõras olen. Ja nüüd tähelepanu - poest läheme ostame ühe punase ja ühe kollase nokamütsi, sisejalanõud (poistele sinised), viis erineva suurusega sussikoti moodi kotti (meil on õnneks kaks Eestist kaasa võetud), maski, joogitopsi, lauakatte, hambaharja, spordiriided, mingi suupilli moodi asja, rasvakriidid ja veel mõned väikevahendid. Lisaks valmistab kool veel ette mingi posu asju, mille eest tuleb minul käia mingi posu raha välja. Eks kui me homme selle poe üles leiame, siis kannan ette ja teen pilti sellest kuhilast.
Juba väsimusest ja tüdimusest trossis Tristanile näidati lõpuks ka koolimaja ja tema klassi. Põhimõtteliselt astud sa klassiruumi otse õuest, mistõttu on klassiruumid päris jahedad - see teeb muret, kuid eks tuleb karastuda. Tema pink oli kohe esimeseks paigutatud. See noormehele meeldis väga, kuid häiris pisut olukord, et pinginaaber tal tüdruk on. Koos vaatasime üle wc-d ja seletasin talle sussiteemat ja nende vahetamise loogikat. Õnneks võttis ta kogu seda kooliasja ja pisut teistsugust klassi ja selle sisustust rahuga. Õpetajat jõudis isegi kiita. Lisaks suutis ta juba õpetajad õpetajatetoas aplodeerima panna, kui ta ennast jaapani keeles tutvustas või pärast lahkudes Sajonaara hüüdis.
Lõpuks kui kooliasjadega oli kõik ühel pool, siis läksime veel pikapäevarühma avaldusi ära viima. Küllap väsimusest, aga me keegi ei jaksanud enam infot vastu võtta ja üldse tundus see pikapäevarühm kuidagi erakordselt võõras ja lohakas kõige muu kõrval. Ehk see oli väsimusest ikka ja pärast kooli (kella kolmest) pikapäevarühmas käimine ei saa probleemiks.
Kõige tähtsaima asja oleks unustanud - ma hakkan igakuist lapsetoetust saama - 10000.- kuus! Pole paha:)

Rõõmus koolilaps. 

kolmapäev, 25. detsember 2013

Jõulud Jaapanis

Mul oli idee pidada jõuluõhtu söömine kusagil restoranis. Esiteks ei ole ma veel sisse sulandunud kohalikku toiduvalmistamise maailma, poes orienteerumine ei ole veel kõige pädevam ning ei tahtnud oma esimest suuremat vaaritamist pisikeses kööginurgas jõuludele küll pühenduda - tegemist oleks olnud ju katsetamisega ja ma poleks kindel olnud, kas see söök ka söödav oleks olnud. Pärast oleks pidanud ikkagi välja minema. Väga lihtsat toitu ju ka ei tahtnud teha. Väikesed juustukoogid ostsin valmis kohalikust pagarikojast ja restorani koha broneerisin eelmisel päeval ära. Ei mingit sušit, ei mingit kala, ega riisi. Oli liha ja erinevad aedviljad, oli jäätis ja natuke saket. Pärast veel kodus juustukoogid (muide ääremärkusena öeldud, et juusukooki e cheescake pidavat saama ideaalselt riisivalmistamise masinas teha - jätan meelde ja katsetan). Tuleb tunnistada, et suurest eestipärasest jõulusöömingust ma nüüd puudust ei tundnud. Küll aga oleks ikkagi võinud tükk leiba laual olla. Nii arvas Tristan. Ma oleks tahtnud sellele leivale veel pasteeti ka määrida. Nii tähistasime siis meie Jõululaupäeva. Restorani teistest klientidest ei saanud suurt aru, kas tuldi niisama sööma või jõulude pärast. Eriti ma ei usu, et jõulude pärast. Või mine sa tea!
Selle ajaga, mil meie olime väljas, jõudsid ka päkapikud kodus käia ja kingid akna peale poetada. Kusjuures sellise akna juurde, mis lahti ei käi. Noormees küll korraks tahtis mind kingi eest tänada, kuid siis parandas ennast ja tänas päkapikke, justkui arvates, et küllap mulle meeldib selline laps rohkem, kes päkapikke usub. Tal endal ka kasud sees.

Tristan teab väga hästi, kuidas kohalikud soovivad, et neid fotodele jäädvustatakse ning et ta soovib ise kiiret ja valutut sulandumist, siis praktiseerib ta jaapanipärast poseerimist.

Olgu siis üks kohustuslik pilt väikese valekuuse juures ka tehtud :)

Saagu siinkohal tänatud kõik, kes häid soove siiapoole saatsid ning meid kaugel maal meeles pidasid. 

esmaspäev, 23. detsember 2013

Ainult parimat!


Ma olen alati arvanud, et jõulud on kodumaine (st kodumaal olemise) püha, olen isegi natuke kurb olnud inimeste pärast, kes peavad jõulud mujal maalimas veetma. Nüüd olen ise selles olukorras ja Eestimaa on tuhandete kilomeetrite kaugusel. Verivorst ja hapukapsas ja piparkoogid küll jäävad ära, kuid siingi on kingid, on piisav pühalikkus ja loomulikult head inimesed. Hea on teadmine, et suur hulk lähedasi ja parimaid kaasaelajaid on kodumaal, keda küll füüsiliselt ei näe ja näpuga katsuda ei saa, kuid kellele mõeldes on tunne hea. Rõõmu!

pühapäev, 22. detsember 2013

Päkapikud võivad ikkagi olemas olla


Pärast kaheteistunnist õhusolemist jõudsid poisid rõõmsalt Matsuyamasse (siinse aja järgi kella viie paiku õhul) ning esialgu ei peegeldunud kummagi silmist vähimatki väsimusemärki. Muidugi olid nad väsinud ja saatsin nad pärast lühikest jalutuskäiku ning sušisöömist juba varaõhtul Unikülla. Tristani rõõmuks käivad ka Jaapanis päkapikud ning olid akna peale unustanud pisikese kingituse, mis oli tänu Robile juba küllalki kaua unistuste kinkide nimekirjas olnud - puldiga helikopteri. Robi, see helikopter lendab ka päriselt õhus :) Kusjuures Eestis olles oli noormees kindel, et päkapikke pole olemas, kuid siin tundub, et usk taastus. Vaatame, mis jõululaupäeval juhtub.
Nii nagu minu esimene päev Jaapanis oli päikeseline ja soe, siis oli ka nüüd ja sai juba kohustuslik turistimängimine ka ära tehtud ning kindlust külastatud. Lisatud fotogi on tehtud kindluses, kus lapsed saavad iidsete aegade sõdurite riideid proovida. Ja nii me jalutasimegi mööda linna ja nautisime päikest, head sööki ja mõnusat olemist. Tristan suutis juba tähelepanu äratada ja järelevaatajaid oli palju. Oma esimesed ostud oma enda raha eest tegi ka noormees ise.
Eks meie edaspidised tegevused sõltuvad sellest, kuidas möödub lõplikult reisiväsimus ja toimub siia ellu sissesulandumine - seega pisitasa. Homme on aga pidupäev - keisril on sünnipäev. Palju õnne!

Ehime õlu, vol 2

Pealkirja "Ehime õlu" alt tulevad õllejutud, mida teatavatel põhjustel edastab ja toimetab Jaan. Mina hoian selle koha pealt suu kinni.
-Liisa-

Teine õlu on "Umenishiki Blanche".
Vaht on tihe, kuid kaob kiirelt jättes vaid klaasi servale kerge randi. Gaasi tundub sees olevat väga vähe. Ja tegelikult ongi vähe, sest nii kiiresti kui kaob vaht ja aroom kaob ka mull. Aroom on seevastu põnev. Magus, puuviljane, meenutab kunagi nätsutatud välismaa nätsu lõhna. Aga aroom kahjuks kaob koos vahuga. Hiljem on aroomist jäänud järgi vaid magusus. Maitse on põnev. Puuviljade segu ja kuskilt kaugelt kumab läbi humala kibedust, mis kohe kaob kuivuseks ja kunagi joodud magusa kokteili maitseks. Pakuks, et on kasutatud ameerika humalaid (võimalik, et üks on amarillo). Üldine maitse on pehme ja kerge. Sobiks ilmselt naistele. Põhjas on sadet, aga oluliselt vähem kui pilsneril ja see ei hõlju tükkidena.
Jaapani Aasia Õlle Cup 2009. aastal võitis see õlu Belgia õllede kategoorias kuldmedali, mis iseloomustab suurepäraselt, et isegi jaapanlased saavad hakkama korraliku õlle pruulimisega.

Ehime õlu, vol 1

Pealkirja "Ehime õlu" alt tulevad õllejutud, mida teatavatel põhjustel edastab ja toimetab Jaan. Mina hoian selle koha pealt suu kinni.
-Liisa-

Esimesed õlled, mida Jaapanis proovisin olid Asahi ja Yebisu, mis peaksid olema nagu meie Saku. Selline tavaline igapäevane õlu, mida pakutakse enamustes baarides-pubides. Yebisu oli veidi tugevam humal, aga ei midagi märkimisväärset.
Ehime prefektuuri õllede rivi poes oli oma 6-7 erinevat õlut. Jäi silma Umenishiki pilsner, millest ka kirjutan. Bock, Saison, nisuõlu on ka, aga nendest hiljem. Pilsneri tootjaks on Umenishiki, kelle peamisteks artikliteks on sake ja vesi. Nende tootmises on nad  ühed tähtsamad ja paremad Jaapanis.
Aga õlu ise!? Vaht väike ja kaob kiiresti. Aroomis on tunda euroopa humala sorti (pakuks saaz), mida on tunda nõrgalt ja mis hajub kiirelt. Nagu enamustel tavalistel õlledel. Värvus helekollane, kuid miski sade on!? Sade pole põhjas ja see ka ei ladestu põhja, vaid hõljub õlle sees. Maitse on üllatavalt kibe. See on selline pikk kibe, mis jääb suhu tükiks ajaks. Esimene lonks on pehme ja mittemidagi ütlev, pilsner nagu pilsner olema peab, kuid siis tuleb välja humala kibedus. Umenishiki pilsner on võitnud 2009. aastal Jaapani Aasia Õlle Cup'i pilsnerite klassis pronks medali. See peaks tõestama, et pruulmeistrid on natuke vaeva näinud ja pruulinud täitsa joodava rüüpe.


laupäev, 21. detsember 2013

Elumuutus saab alguse

Minu siinne elu muutub tänasest oluliselt. Täna õhtust ei ole ma üksi. Shikoku saare eestlaste hulk suureneb mastaapselt. Nii ma vähemalt julgen arvata, et meid siin saarel rohkem ei ole. Pead muidugi ei anna. On rohkem suid toita, rohkemate soovide-tahtmiste-käikudega arvestada. Toas saab olema teine hingamine. Kaua ma ikka iseendaga räägin. Kuigi targa inimesega on ikka ju hea aru pidada:) Tristan, ka tark inimene, sai eile hommikul Eesti koolis esimese tunnistuse kätte. Nüüd päris tükk aega ei õnnestu eestikeelset kiidukirja saada. Jah, tegemist oli ilusa kiidukirjaga. Loeb, arvutab, on kiire taibuga, sõbralik, arukas ja kõik muu hea ja ilus sinna juurde. Nüüd langeb ta õlgadele pisut keerukam ülesanne - olla jätkuvalt tubli, kuid uues keskkonnas.
Eile oli osakonna aastalõpu pidu ja hommikul koristamine. Juba teisipäeval anti teada, et reedel kell kümme peavad kõik kohal olema ja algab suurpuhastus. Ega siinne suur ja avatud vaid madalate papist seintega kontoriruum just puhtusest ei hiilga. Siin ruumis koristaja ei käi. Seda koristavad tudengid. Nemad käivad aegajalt harja ja lapiga ringi. Nüüd tõsteti aga suuremad lauad ja toolid koridori. Ruumis valitses totaalne kaos. Antagu mulle nüüd andeks, kuid koristada nad küll siin organiseeritult ei oska. Mina püüdsin esmalt oma nurga puhtaks teha, kuigi ega ma selle väikese ajaga just suurt sodi ja mustust tootnud pole. Kaos oli mujal. Põranda pühkimist ja pesemist alustati toa keskelt. Iga üks pesi mingit väikest platsikest enese ümber nii et põrand pesuvahendist ja tolmust triibuline, mingites kohtades käis keegi isegi tolmuimejaga ringi. Ma püüdsin põrandapesust kõrvale hiilida ja võtsin ette üüratud raamaturiiulid. Koridorid olid tubadest väljatõstetud asju pilgeni täis. Laborid tassiti ka kõik tühjaks. Nende küürimisse ma ei sekkunud. Koguti meeletu hulga prügi ja kogu see väljaprinditud paberihulk läks vanapaberi konteinerisse. Ma ei tea, mis toimus teistes ruumides ja kas need puhtaks said, kuid suur kontor nüüd lausa läikima ei saanud, pisut puhtamaks küll. Selline aastalõpu koristamine pidavat olema traditsioon - tehakse puhtaks ruumid ja hing, et uuele aastale puhtana vastu minna.
Õhtuks oli plaanitud aastalõpu õhtusöök. Läksime ülikoolist kõik koos kesklinna jazzbaari moodi kohta. Kohal olid tudengid nii bakatasemest kuni doktorantideni. Olid sekretärid ja direktor. Teadurid ja professorid. Kokku nii umbes kolmkümmend inimest. Jooke võis tellida tasuta jookide nimekirjast, mis väga lühike ei olnudki. Ja see, kui kiiresti neid jooke manustati oli ikka harjumatult kiire, lisaks see, et neid jooke tarvitati segamine - kange-lahja-kange. Mina piirdusin ühe väikese õllega. Igaljuhul olid mõne aja pärast eelkõige noored vägagi lõbusas meeleolus, näidati uute tüdruksõprade pilte, noriti abieluteemadel ja kaelustati ja tehti musipilte. Mis muidugi ei olnud halb, kuid ma kardan, et täna hommikul neil olemine küll hea ei ole. Lisaks tutvustati mulle jaapani meeste kihilisust - enne kui jõuad jaapani mehe südamesse, tuleb läbi murda mitme kihi, et ta naisele armastust avaldaks. Enne seda võib ta näida absoluutselt tundetuna. Ei midagi üllatavat:) Söök oli loomulikult hea, kuid enamus käigud (oli päris mitu väikest taldrikutäit erinevaid sööke) olid pigem itaalia-pärased - pasta, pizza, austrid. Kuigi pidu oli välja kuulutatud, et kestab 18:30-20:30, siis ei tasu sellest petta lasta. Väijakuulutatud ametlukule peaole järgneb alati mitteametlik peo osa, mil minnakse edasi järgmisesse kohta. Nüüd ka. Kuigi mu sees oli tappev väsimus, läksin ka ikka edasi pisikesse baari, kus põhimõtteliselt vaid meie seltskond oligi. Joomine jätkus. Korpulentne daam laulis klaveri saatel jõululaule ja lõpuks laulis ka osakonna juhata. Juba päevi varem räägiti, et direktorile meeldib hirmsasti laulda ja et ta seda kindlasti peoõhtul ka teeb. Laul kuulatud ja minul oli aeg lahkuda. Ma ei kujuta ette, kaua see õhtu neil jätkus, kuid mõnigi neist väga sirge sammuga koju ei läinud. Mina võtsin parklast oma ratta ja sõitsin sirgelt koju. Linn oli aga rahvast täis. Reedeõhtust melu ma varem näinud ei olnud. Oli igasugust rahvast - kontorist väljunud lõbusaid pintsaklipslasi, üleslöödud hiigelkontsadel naisi, noortekampe, punkarliku välimusega inimesi. Minul oli aga kiire koju.
Nüüd veel siin viimased toimetused, lapsele vaja katta sušilaud (tema suur tellimus) ning siis lennujaama. Mõnus ärevus on sees.

neljapäev, 19. detsember 2013

Saatusekaaslased

Üldiselt on Matsuyama puhul tegu linnaga, kus just väga palju väljamaalasi pole. Pole ka palju inimesi, kes pärineksid nö peasaarelt. Siin on ikka juurtega rahvas. Seetõttu paistan ma silma. Poes väikesed lapsed ikka vaatavad. Unustavad suu lahti. Vanemad inimesed vaatavad ka, aga kui tajuvad, et ma nägin neid, siis pööravad ruttu pea ära. Usun, et Tristan saab olema veel suurem vaatamisväärsus. Nii mitmelgi korral linnas liikudes, näiteks valgusfoori taga seisma jäädes või poes kohates inimest, kel on europiidsed näojooned, siis tekib tunne, et peaks tere ütlema. Nii ongi paaril korral juhtunud, et teeme mõlemad väikese peanoogutuse justkui saatusekaaslasele.
Viimane suurem ost - pott. Kõlbab nii hommikupudruks kui ka supikeetmiseks. Mingid kaerahelbe moodi asjad pidavat poes müügil olema, aga nende hind olevat olnud üüratu. Nii räägitakse Nagoya poodide kohta. Ma pole ühtegi helvest poes veel näinud. Aga mul on mõned varud Eestist. Eks kui otsa saavad, siis ma röögatan abipalvet.
Sees on ootusärevus - alates laupäevast pole ma enam üksi. Rõõm!

Mis ma söön? Riisi, loomulikult!

Tundub, et ilma poolest pole vahet, kas me oleme jõulude ajal Eestis või siin Matsuymas - ühtmoodi ladistab vihma mõlemal pool. Võibolla on siin temperatuur mõned pügalad kõrgem, kuid mitte oluliselt. Pikaajalised ilmaennustused lubavad mõneks ööks lausa nullilähedast ja miinustes olukorda. Kuid iga kord kui see lubatud öö lähemale jõuab, siis on ikka tulemas mõned plusskraadid ikka kümne kraadi poole. See võibolla on nende suurte megakohevate tekkide ja flanellpidžaama müüjate tellitud ennustus - rahvas kuuleb, et läheb külmaks ja kohe tormatakse tekke ja riideid ostma. Mina käisin täna madratsit ostmas. Ma ikka ei suuda ära kiita jalgratast. Polnud mingit probleemi tuua rattaga paari kilomeetri kauguselt poest üks madrats. Korvi see nüüd ei mahtunud, kuid lenksu külge kompaktselt pakituna küll. Õnneks oli selleks ajaks vihm järele jäänud, sest vihmavarjuga rattasõitmist pole mina veel ära õppinud. Madrats ja vihmavari oleks juba erakordne olukord. Siin aga sõidavad inimesed vabalt ühes käes vihmavari. Siit see põhjus, miks neil on rattal sadulad harjumatult madalal - siis lihtsalt ei koperda kui ühes käes on vihmavari ja kui vaja äkkpeatus teha. Ma eelistan tugevama vihmasaju korral siiski keepi.
Päeval külastasin arstikeskust. Minu tervis on parimas korras, kuid ennetada igasuguseid intsidente, mööda linna jooksmisi, kui häda tõesti käes, siis pidasin vajalikuks fikseerida koht ja leida arst. Siin ei ole sarnast perearstisüsteemi nagu Eestis. Minul ja Tristanil saab olema erinev arst. Ja need arstid võivad erinevatel külaskäikudel olla erinevad. Lastearstid on spetsialiseerunud kuni kaheteistaastaste laste ravimisele. Loomulikult ei rääkinud registratuuris keegi inglise keelt. See enam ei üllata. Ma juba olen harjunud oma jutus käsi kasutama, pikin sisse jaapanikeelseid sõnu ja räägin maruaeglaselt. Tädi sai vist aru. Andis kellaajad, millal arst tööl on ning loomulikult blanketid, mis täita tuleb. Mitte ühtegi arsti ma täna ei näinud. Väidetavalt oskab nimetatud lastearst inglise keelt. Täidan tööl kolleegide abiga paberid ära ja läheme peale pühi ja tutvume uuesti.
Keegi küsis, et mis ma söön. Riisi muidugi. Tõepoolest omab riis oluliselt suurt osa minu menüüs. Ilma naljata. Kuid tuleb tunnistada, et praegu veel üksi elades-olles ei ole ma ise suur kokkaja. Ma ei tunne poeski veel toiduaineid. Õnneks on riisikeedumasina käsitlemine lihtne ja riisi tunnen ma poes ära ka. Siin on aga kvaliteetne ja mitmekesine kiirtoit täitsa mõistliku hinnaga. Valmis tehtud erinevaid sušipakke leidub igas suuremas ja väiksemas poes. Ülikooli söökla teeb oma valiku ja hindadega silmad ette TLÜ Oaasile. Ülikooli sööklast saab jälle tuua näite sellest, et inimesi on palju ja nad kõik vajavad tööd. Oletame, et ma tellin rameni nuudlid kanaga. Pilt näeb välja selline, et esimene teenindaja paneb kaussi nuudlid, järgmine kana, kolmas munapuru ja neljas puistab söögi üle hakitud rohelise sibulaga. Maksan viiendale. Võibolla unustasin mõne lüli ära. Omal kohal on jaapani toidus veiseliha (eriti spets värk on Kobe beef - guugelda, saad rohkem teada:)). Olen ka nüüd paaril korral endale riisi kõrvale teinud imeõhukesi veiseliha viile. Ühel korral hautasin need pannil sibula ja porgandi hunnikus koos sojakastme ja coca-colaga. Viimane komponent tundub liha rüvatavat, kuid pehmendab ja lisab sojakastme kõrvale magusa tooni. Ühes kokasaates nägin. Värsket söön ka päris palju. Arvatavasti rohkem kui Tallinnas olles. Valik on päris suur ja väikese sööjana ei saaks ma praegu öelda, et juurikad ja muu värviline värske kraam ülemäära kallis oleks. Banaanid ja õunad tunduvad kallimad olevat. Ma ostsin 100 jeeni (e siis u 1 euro) poest (ongi selline pood, kus enamus asju maksavad mitte rohkem kui 100 jeeni, mõni erand ikka on) küpsetusvormi. Eks tuleb pisitasa harjutada kokkamisega.
Loomulikult ma hoian end kogu aeg kursis Eesti eluga. Ma elangi kummalist topelt elu. Uudiseid kuulan küll ainult Eesti kanalite kaudu. Aegajalt räägitakse Eesti Raadios Jaapanist ka. Ja siis vaatan kodus telekast uudiseid ja püüan arvata, mis teema siis Eesti uudistest läbi käis. Hetkel on läbiv teema Põhja-Korea. Seda lahatakse kõikides kanalites, kõikides uudistesaadetes. Vähemalt pildi järgi tundub nii - tekstist ma ju aru ei saa.
Eesti uudised ja elu ikka suudavad üllatada. Kahel päeval järjest teaduspoliitika uudised - esmalt peaminister väidab, et Eesti teadus ruulib ja elab maruhästi ning järgmisel päeval öeldakse, et institutsionaalsete uurimisteemade lubatud toetusummasid tuleb vähendada, kuna lihtsalt oli vale arusaam, palju riigi eelarvest raha teaduse jaoks on ette nähtud. Ei ole just kõige mõistlikum käitumine. See selleks, ma püüan siin ise oma isikliku ja projekti rahade eelarvestamisega hakkama saada ja hetkel püüan eurodes mitte mõelda. Eelarvestamisega ja sellest kinnipidamisega saan kenasti hakkama, kuid ega ei ole ikka lihtne kui projektikulusse tuleb näiteks kanda arvuti, mis maksab 100000.- jeeni. Lapsele ostsin madratsi, mis maksis 8000.- ning lõunasöögile kulub umbes 300.- - 400.- jeeni. Jätkuvalt utoopilised summad. Märtsis läheme välitöödele ja tuleb arvestada projekti pealt umbes 70000.- jeenise kuluga. Eks uuel nädalal võin kokku kalkuleerida, mis hakkab maksma lapse kooli saatmine. Juba mainitud igakuine kindlustus on  näiteks 800.- jeeni. Vaata, et nende summadega ära ei harju:)

esmaspäev, 16. detsember 2013

Koomiksites peitub elu

Siis kui koolitunnid mõne püha pärast peaksid ära jääma, siis tuleb need tasa teha. Ma siiski loodan, et päris nii tõsiselt seda ei võeta. Kuigi laupäeval oli meil jaapani keele tund, kuna pühad on tulemas ja edaspidised tunnid ju jäävad ära. Ma loodan, et järgmisel laupäeval on ikka vaba.
Kolm nädalat ja pisut peale on Jaapani elu selja taga. Ma ei ütleks, et miskit veel paigas on. Mosaiigist on mõningad komponendid puudu. Asjaajmisi veel tuleb ajada, kuid ma usun, et esimene kohanemis-laks on kätte saadud. Võib muidugi juhtuda, et järgmised laksud saavad olema keerulisemad. Üks seitsmeeaastane  noormees võib ju tunduda kergesti kohanev, kuid siin on ikka lood sootuks teised. Seetõttu tuleb asja ikka väga rahulikult võtta. Ma pole veel täpselt teadlik kohalikust meditsiinisüsteemist, mis muidugi ei ole hea, kuid ma kavatsen sellega juba homme end täpsemalt kurssi viia. Ma muidugi siiralt loodan, et me oma arsti leiame ning vaid tutvuse sobitamise eesmärgil kohtume, mitte mõne tõsisema murega. 

Kolleegid tõid Tristanile juba raamatuid ja ise ostsin talle ka piltidega jaapani keele sõnaraamatu. Eks me peame koos õppima.

Laupäeval sõitsin rattaga mööda linna ringi. Kuna teatavasti ei saa ma Tallinnas ühestki loomapoest tuima näoga mööda minna, siis ka siin leidsin end ühel hetkel kauplusest täis sulelisi ja karvaseid. Valik oli muidugi muljetavaldav - ma tean, kes sellest poest eriti sillas oleks, eelkõige meeletust hulgast madudest ja sisalikest. Samas tuleb tõdeda, et mul Eestis olles ei ole poes loomi vaadates neist hale hakanud. Siin hakkas. Hoiutingimused ei olnud minu arvates just kõige kenamad. Sisalikud elasid küll enamvähem mõistlikes terraariumites, kuid närilised ja linnud lausa piinlesid. Õnneks on see pood kodust küllalki kaugel, et noormeest sinna viia. Loomapoe kõrval sain positiivse kogemuse teise-ringi-asjade-poest. Kasutatud ajade (sh riided, mööbel jm) poed on siin täitsa sagedased ning sealne valik ja hinnad vägagi mõistlikud. Hetkel küll mul midagi muud peale ühe madratsi Tristanile vaja ei ole, kuid kui peaks vaja minema, siis on nüüd teada kohad, kust leiab midagi soodsamalt. Madratsit paraku ei leidnud. Üks triikraud kuluks ka ära, aga seda parasjagu ei olnud. Tegelikult mulle triikida üleüldse ei meeldi ja ma ei imesta kui ma kaks aastat ilma selleta hakkama saan. 
Veel mõni üllatus.  Lisaks sellele, et kasutatud asjade poodides müüakse kõikvõimalikke kodutarbeid, on seal ka vähemalt üks korrus maast laeni mangasid täis. Ja muidugi on korralikus raamatupoes mitu korrust ainult mangadele. Ma teadsin, et need siin popid on, aga et neid ikka nii palju on, see oli küll üllatus. Riiulite vahed on mehi-naisi, koolivormi lapsi täis ja kõik loevad koomikseid, kassajärjekorras olevad hoiavad käes suuri mangade pakke. Minu jaoks tähendavad koomiksid Tomi ja Jerry, kes on kuskil kauges lapsepõlves või siis ajalehe vahel olevad kolm pilti. See siin on ikka midagi väga jaapanipärast. Lisaks on ka jaapanipärased säherdused mänguasjad nagu all oleval fotol. Mõelge, mis tahate. Monster High' ga olid kõrvuti.



reede, 13. detsember 2013

Sussidest ja seaduserikkumisest

Enne kui ma hakkan sussidest rääkima teen ühe ülestunnistuse. Sain täna politsei käest hoiatuse. Ma rikkusin liikluseeskirju. Asi algas kõik sellest, et ma läksin ülikooli lähedal olevasse panka haigekassa makset tegema. Esialgu pani pangaonu just minu nina all uksed lukku (ma rumal ei arvanud, et pangad kella kolmeni lahti on), kuid nähes, et ukse taga eeldatavasti väljamaa kodanik on, siis ei tihanud viisakas onu mind ukse taha jätta ning sain telleri abiga makse tehtud. Astun siis mina pangast välja ja otsin lähimat ülekägurada. Fikseerisin ülekäiguraja. Sõitsin selle poole kitsal käigurajal (kitsamat sorti tänavatel ei ole korrektset kõnniteed) tasakesi autodele vastu (ikka väga ilusti tee ääres, mitte autodel mõeldud asfaldil) ja ühel hetkel peatus mu ees kolm minu arvates ikka väga vinget politseimotikat. Minu pärast? Jah! Tädipolitsei vaatas otsa ja küsis kenasti jaapani keeles, kas ma jaapani keelt oskan. Ei valetanud. Tema jälle eriti inglise keelt ei osanud, aga võttis esmalt infovoldiku välja, mille mõistmiseks pole vaja kumbagi keelt osata. Selles olid ilusad pildid ja näidatud, et rattur peab sõites kasutama sõidutee vasakut poolt ja kui kõnnib ratas käekõrval, siis paremat poolt. Ma muidugi teadsin seda varem ka. Siis kirjutas tädi üles mu nime ja ratta registreerimisnumbri, andis kviitungi ühe poole mulle. Nii palju ma meie kommunikatsioonist sain ikka aru, et ma midagi maksma ei pea, et see oli hoiatus. Ma lubasin, et enam nii ei tee. Selles samas kohas panid teised kaks politseid liikluse kinni ja lasid mul minna teisele poole (st õigele poole) teed. Ülekäigu rada oli nii umbes 50 m eemal. Läksin tööle tagasi, võtsin kapsist oma sussid, et mitte erineda, et käituda nii nagu kõik siin majas teevad. Siseruumides käiakse sussidega. Vähemalt selles hoones, kus mina töötan.

Minu esimene kokkupuude sussiteemaga oli Maret Nukke raamatust "Minu Jaapan", järgmine kord juba siis, kui ise aasta eest Jaapanis käisin ja nüüd. Varem ma juba teadsin, et enne tualettruumi minemist vahetatakse sussid ära, juhul kui enne olid sussid jalas või siis kui susse ei olnud, siis kindlasti pannakse ukse juures vastavad sussid jalga. Näiteks sellised, mis internetist võetud pildil.



Aga poes müüakse igasuguseid. Ülikooli naiste wc ukse taga on kolm paari selliseid kummist roosasid ja meest ukse taha pruunid. Samas tuleb täheldada, et ega neid nüüd kõik ka ei kasuta või on siis nii suur kiire tualetti minekuga, et ei jõua. Ma muidugi ei pea valvet ukse peal.
Milline on vetsussusside lugu? Siinne elu käib küllalki palju põrandal või siis põranda lähedal - istutakse maas mattidel, magatakse maas, süüakse madala laua taga (paljud kodud on muidugi muutunud läänelikumaks ja neis on kõrged lauad ja voodid). Seetõttu tuleb hoida põrand puhtana. Väga puhtana. Kuna tualettruum ei pruugi kõige puhtam koht olla, siis on selle ruumi tarbeks oma sussid ja mujal nendega ei käida. 

Siseruumides käiakse enamasti sussides. Tihti sellistes pehmetes ja karvastes või sarnasetes madalates nagu Eestiski mõnes kodus tavaks, aga ka ameerikapäraselt crocsides. Minu esimene sussi-viga siia tulles oli, kui esimese sammu oma korterisse astusin. Ukse juures on mul nii u 70*100 cm kiviplaadike, edasi tuleb väike aste (tüüpiline kõikidele kodudele) ja siis algab nö kodupõrand (mul siis köögipõrand). Mul oli hiiglaslik seljakott seljas ja tahtsin sellest lahti saada ja mulle tundus jube ebaviisakas, et ma ukerdan oma seljakotiga ees ajal, mil teised ukse taga ootavad. Astusin sammu köögipõrandale, et kott seljast visata. Mick hüüdis: "No, no, no!". Mis siis nüüd? Ja maakler tegutses kiiresti ning võttis kotist korteri jaoks ettenähtud kahest sussipaarist ühe välja ja ulatas mulle. Nii ma siis ukerdasin saapad jalast, sussid jalga ja seljakott seljast. Seega sussid on kodus tähtsad ja saabastega astud vaid ukse juures oleval kiviplaadil. Lisaks tuleb välisjalanõud "parkida" ukse juurde kenasti rivvi ninad ukse poole vaatamas.

Sussid on tähtsad ka ülikoolis. Mitte just nendes hoonetes, kus on suured auditooriumid, kuid sellistes majades (k.a. CMES), kus tihedat õppetööd ei toimu, vaid tehakse teadust. Välisukse juures on sellised väikesed kapikesed ja riiulid. Suurematel ninadel (mina kaasaarvatud) on nimelised kapid - tuled tööle, paned saapad kappi (pika säärega saapad sinna kappi küll ei mahu) ja võtad kapist isiklikud sussid ja paned jalga. Mul on sellised soojad, sest karvased - madala vererõhuga artriidihaigel hea, et jalad soojas. Lisaks on minul villased sokid ka jalas. Ja siis minnakse alt fuajeest jalgu lohistades oma tuppa. Jalgu siin tõesti paljud ei jaksa tõsta. See vist tuleb ajast, mil käidi selliste puust kobakate varbavahe moodi plätudega.



teisipäev, 10. detsember 2013

Märkmed

Enne siiatulekut kirjutasin siia ühe loo. Vaata lk 29-31. Paistab, kuidas selle artikli valguses meil asi õnnestub.
Jõuluhooaeg on ametlikult avatud. Laekus esimene jõulukaart. Päris ümbrikus. Päris paberil.
Vennaraasu sünnipäeva puhul ostsin koogi. Ühe pisikese. Tuleb tunnistada, et olin üllatunud. Päris hea oli. Võib juhtuda, et ostan veel. Lisaks keetsin vahelduseks kartulit ja sõin kahvliga. Palju õnne!

esmaspäev, 9. detsember 2013

Wait, please!

Ostsin poest lahustava kohvi pakikesi, et tööl lõunal hea võtta. Kuigi ainuüksi mõte lahustuvast kohvist mulle eriti ei sümpatiseeri. Eks kodus siis teen endale head ja tummisemat. Täna siis tegin esimese kruusitäie lahustuvat. Pagan, see on ju suhkruga! Ma küll uurisin ja vaatasin neid erinevaid pakke, aga ei suutnud küll välja vaagida nende sisu. Paki peal olevad oad vaid andsid mulle signaali, et küllap see kohv ikka on. Kui keelt ei oska, siis võib palju juhtuda, õnneks suhkruga kohv on väike asi. Seega ma olen jätkuvalt veendunud, et keelt võiks ju ikka osata, kuid tänasest keeletestist ma osa ei saanud. Läksin kohale mitte just kõige tugevama tundega. Ma olin endale niivõrd kuivõrd hiraganade kõrval selgeks teinud ka kataganad püüdes neist tänavasilte lugedes isegi sõnu moodustada, kuid kõigi kolmeteistkümne peatüki grammatika omal käel õppimine, lisaks päris mitmesaja sõna (mitte ainult häälduse, vaid ka kirjapildi) selgeks tegemine ei olnud just just lihtne. Ma ei tea, kas mul oli näost näha, et mu sees oli tunne, et mitte halligi ei tea, kuid õpetaja pakkus mulle eelmiste tundide kodutöid ning võimalust mitte testi teha kui ma just tõepoolest ei taha väljakutset vastu võtta. Ei tahtnud. Ma arvan, et see oli päris õige otsus. Ma oleks klassiruumis vaid aega raisanaud, sest ka need, kes olid kohal käinud kõik tunnid ning räägivad seda kõverat keelt ütlesid, et lihtne see küll polnud. Seega lähen uuele katsele ja püüan olla jätkuvalt motiveeritud. Lohutab see, et ma pole tudeng, kes peab eksami ära tegema ja selle eest hinde saama. Mina kiusan ennast vabatahtlikult, ilma hinneteta. Kui aga tuleb aeg, mil tunnis hakatakse kanjisid õppima, siis hakkab küll nalja saama.
Veel üks üleelamine olukorras, kui ei osata kohalikku keelt. Reedel vormistasin mobiililepingu ära (uus number on lisatud mu kontaktandmete hulka - blogi paremal tiivas). Üle kahe tunni vormistasin. Õnneks ma teadsin, mis telefoni ma ostan, kuid kui oleksin pidanud ka seda valima ning täpsustavaid küsimusi küsima, siis oleks vist poes istunud südaööni. Lisaks ma olin enne välja uurinud lepingu tingimused koos oma tõlgiga ja ka sellegi kohta polnud vaja kõike küsida. Poest astusin välja tiba peale kaheksat. Kusjuures asutus oli kaheksani avatud. Igaljuhul kaks noormeest ülipüüdlikult püüdsid minust aru saada kasutades oma udutelefone tõlkemasinatena, et mulle öelda "Wait, please!". See tähendas seda, et nad helistasid tõlgile. Ma ootasin. Edasine asjaajamine nägi välja umbes nii, et mina istusin ühel pool lauda, üks noormeestest teisel pool ning meie vahel oli telefon, mille toru edasi-tagasi nagu teatepulka andsime. Tõlk istus, kus iganes Jaapani teises otsas. Teine kontoris olnud noormees jooksis igasuguste mittevajalike paberitega edasi tagasi ja lõpuks kui telefoni tõi, siis vabandas, et neil ikka punast telefoni ei ole. Ostsin musta.
Üks põhjus muidugi, miks ma jaapani keele testiks nii väga-väga hästi valmistunud ei olnud, oli see, et nädalavahetusel oli äraütlemata ilus ilm. Käisin rattaga sõitmas. Mitte just väga pikalt, kuid natuke ikka. Samas ma ei usu, et need tunnid kodus õppides mind jaapani keelele lähemale oleks viinud. Võtsin ette linnast põhja poole väljamineva tee. Sõitsin vist päris linna lõppu või siis peaaegu. Järgmisel korral võtan teised suunad ette. Selle kobaka rattaga just matkale ei lähe ja mägesid ei võta, kuid õnneks linn ise on tasane. Eks linna ümbritsevad mäed tuleb kuidagi teisiti avastada. Aga selleks on mul enam kui poolteist aastat aega.
Millega aga pole enam aega, on Tristani kool ja sellega seotud paberimajandus. Neljapäeval käisin koolis. Esialgu teadsin, et pean sealt võtma mingid dokumendid-blanketid, mis omakorda vaja ülikooli tuua. Ei saa mina veel sellest paberimajandusest aru. Igaljuhul juhtus nii, et ainuüksi pikapäevarühma avalduse jaoks oli vaja täita kuus paberit. Ma veel ei täitnud. Homme hakkan ülikooli sekretäriga tõlkima. Lisaks paberitele tuleb osta hunnikus asju. Ja me räägime alles pikapäevarühmast, mitte koolist! Igakuiselt tuleb hakata näiteks maksma kindlustust, et kui laps saab viga või teeb kogemata teisele viga, siis kindlustus katab. Minu ühe paberi toomine koolist venis aga pea kahetunniseks. Juhtumisi oli direktor õpetajate toas ja oli väga lahkesti valmis mu küsimustele vastama ja samas tahtis meile hirmsasti (st mulle ja mu tõlgile, kes lõpuks tuli välja on direktori koolikaaslane - maailm on väike) kooli peal ekskursiooni teha. Tristan läheb esimesse klassi koos kuueaastastega. Tristani-vanused on teises klassis. Noorematega on tal vist lihtsam kirjakeelt õppida. Kooli peal juba teatakse, et üks väike poiss Eestist tuleb. Vaadates aga sealseid lapsi ei tundugi Tristan nii pisike. Esialgu, kui ema-isa kõrval enam ei ole, siis on talle määratud mõneks ajaks tugiisik. Ma pole kindel, et see isik ka teisi keeli oskab, peale jaapani keele, kuid antud kontekstis poleks sellest kasu ka. Kui ta just eesti keelt ei oska. Koolis on kõigil ühesugused mütsid, seljakotid ja sussid-tennised. Meile juba tehti mööndus - ei pea tüüpilist jaapanipärast ranitsat ostma, kui hea seljakott on olemas. Klassis on 26 õpilast ja klassikomplekte on kolm. Selles koolis on koos 1.-4. klassid. Enamasti ma ei pea talle lõunasööke kaasa panema, kui just menüüs pole pähkleid, mida võib tegelikult üsna sageli olla. Lapsed üksi koju ei lähe. Nii lihtsalt asjad ei käi. Vanem peab järgi tulema. Kehalise kasvatuse tunnis nad teatavatel põhjustel talvel suusatama ei hakka, vaid programmis on sumo. Parku mitte esimese klassi lastel. Sellest on küll äraütlemata kahju. Loomulikult ma suutsin selle info peale ennast Barutoga ehtida.

laupäev, 7. detsember 2013

kolmapäev, 4. detsember 2013

Prügikalender

Et ikka selge oleks

Jaapani keelest, vabatahtlikust ja prügist

Selle nädala esimesed keeletunnid on läbitud (esmaspäeval ja kolmapäeval) ja tudengite seminaridel professorina;) osaletud. Kõik ikka ja ainult jaapanikeelne. Ei saa bakatudengitelt eeldada, et nad minu pärast oma ettekande inglise keeles peaksid. Arvestades seda, et nende keeleoskus on ikka päris nigel, siis tuleb juba hinnata seda, et need ettekanded põhinesid inglisekeelsel materjalil, mille nad pidid läbi töötama. Kusjuures meeldiv oli muidugi see, et minu pärast olid vähemalt esimesed ja viimased slaidid mulle arusaadavas keeles. Ma tahaks muidugi loota, et minu pärast, kuid asi see nüüd viimasele slaidile "Thank you for your attention!" või esimesele töö pealkiri ja oma nimi mitte hiraganades või kanjides kirjutada. See andis mulle põhjuse ka paar küsimust küsida. Siis läks muidugi põnevaks, sest õppejõud tõlkis küsimuse tudengile, siis arutati vastust ja siis vastas õppejõud mulle. Kusjuures juba arutluskäigust ma noppisin vastuse välja. Mitte nüüd seepärast, et ma keeletundides nii edasijõudnud oleks. Seal ma olen mahajääja. Ma õppisin Eestis sama õpiku järgi ja ma jäin pidama peatüki nr 5 juurde, siin ma liitusin lihtsalt ühe käimasoleva grupiga (järgmine kursus algaks alles aprillis), kus nad lõpetasid peatüki nr 13. Emsapäeval tuleb test! Ega mul ei ole mingit kohustust seda testi üleüldse teha, mina ju ainepunkte ja hindeid ei kogu nagu tudengid selles loengus, kuid päris tühja lehte ei taha ka õpetajale ju anda. Tahaks ju ikka pisutki seda keelt tunda. Eks tuleb end käsile võtta ja vähemalt pooled õppimata peatükid selgeks teha. Lisaks veel kataganadele. See on üks kirjapilt kolmest. Hiraganad on mul selged ja kui vaja siis loen ka. Kataganades kirjutatakse aga laensõnu ja välismaa nimesid, näiteks minu nimi on  セップ. See, et ma enda nime oskan kirjutada, on lihtsalt sellest bürokraatiakadalipust - lihtsalt on vaja olnud enda nime korduvalt kirjutada.
Osakonna seminar oli õnneks inglisekeelne, aga see oli tegelikult erand. Enamasti nii mugavaks mu elu ei kujune. Ise ma kavatsen ikka inglise keeles seminari pidada. Esimene on 7. jaanuaril. Teine kusagil veebruari viimastel päevadel. See muidugi eeldab, et töiseski plaanis peavad asjad hakkama mingit suunda võtma. Pisitasa. Uuest nädalast võiks fookuses olla vaid teadus. Või siis peaaegu. Pärast jaapani keele testi ehk õnnestub töise pöörde teha.
Homme lähen Tristani kooli vaatama ning sinna vajaminevaid avaldusi kirjutama ja sõrmejälgi andma. Õnneks tuleb jälle vabatahtlik tõlk kaasa. Siin on loodud mingi mtü või muu säärane ühing, mille eesmärk on aidata linna tulnud välisimaalasi ning sealt minu proua Tõlk Ebihara pärinebki.
Siis kui eelmisel nädalal pangas käisin, siis sain värske konto omanikuna ka kingituse. Mõista-mõista, mis see võis olla! Väike pakike prügikotte. Ja ongi nii ja tuleb välja, et täitsa normaalne. Mul ei ole absoluutselt mitte midagi prügi sorteerimise vastu. Kõik on ju väga õige - plastik ühte, paber teise, biojäätmed kolmandasse kasti. Kuid see ei ole üldse nii lihtne. Nagu juba öeldud, erineval päeval kogutakse erinevat liiki prügi. Ja kui teispäev on näiteks põletatava prügi kogumise päev, siis esiteks see tuleb pakkida valgesse prügikotti ja teiseks sel päeval EI TOHI suurde pealt avatud prügikasti või maja kõrvale lihtsalt tänavale viia mõnda muud prügiliiki. Mõned teised prügiliigid tuleb pakkida läbipaistvasse kilekotti, ajalehed tuleb korrektselt paelaga kinni siduda, plastpudelitelt tuleb eraldada korgid ja sildid. Kui ma end linnavalitses registreerimas käisin, siis sain nö õpiku ja prügikalendri, kus kõik kirjas ja pildid ka juures. Järgmisel päeval sain veel ametnikult oma käega kirjutatud kirjakese meeldetuletusega, et ma ikka ei unustaks neid eeskirju ja veel kord väljaprinditud leht, mis, kus ja mida. Jälle üks paber juures, mida sorteerida! Pagan, hoiaks siis niigi palju kokku, et seda prügi nii palju ei tekiks. Ma pole veel selgeks õppinud lauset, mida poes kasutada: "Tänana, aga ma ei soovi kilekotti!". Poes kuuluvad kilekotid kauba juurde ja mitte üks, vaid ikka mitu. Nädalavahetusel ostsin kaks saiakest - tuli läänelik isu. Need kaks saiakest pakiti esmalt eraldi paberisse ja siis eraldi kilekotti ja siis ühte suuremasse. Oleks teadnud, poleks ostnud. Ma võiks ju poekotte kasutada prügikotina, kuid see on mõne prügi puhul lausa keelatud. Ülikoolis käib ka vägev sorteerimine. Ja kuna ma ei saanud algul aru, mis prügikasti peale oli kirjutatud, seetõttu pidin alati enne sisse vaatama ja siis võisin oma mahlapaki ära visata olles veendunud, et on õige kast. Vaatamata meeletule sorteerimisele võib siin tõepoolest uppuda kilekottide sisse. Lisaks nii ülikoolis kui ka vähemalt neis asutustes, kus ma käinud olen, ei olda paberijagamisega kitsid. Ja kui ikka printida on vaja, siis ikka ilusalt ja värviliselt ja palju. Aru ma ei saa. Nii linnavalitsuse kui ka pangakontori riiulid olid paberitest lookas. Ma ei kujuta ette, mis kaos seal tekib kui kord üks maavärin siit üle käib (sülitan kolm korda üle õla). Aga sellele ma ei mõtle. Kui siis ainult korra seminaris, sest on ju öeldud, et kui tuleb maavärin, siis võib pugeda näiteks laua alla. Seminariruumis aga on ratastega lauad. Need on ju esimesed, mis jooksu panevad. Loodame siis parimat:)

esmaspäev, 2. detsember 2013

Läheb vist külmaks?

Käisin pisut poodides kolamas, et end hindadega harjutada ja endale ka mõni pisike jõulunipsasjake osta. Võiks ju olla midagi, mis toas tunnet tekitab. Leidsin oma vidinad ja seisan kaubamaja kodutarvete osakonna kassajärjekorras. Minu ees seisab nii vist viis inimest, mõni kaaslase, mõni lastega. Ja mis nad ostavad? Tekke! Meeletult suuri ja kohevaid ja ikka mitu tükki korraga. Huvitav, kas läheb külmaks? See on muidugi ammu teada tõde, et talvel läheb siin toas kolekülmaks ja veel parem oleks kui see tekk oleks omakorda küttega. Tekkis tahtmine kohe igakskümneksjuhuks endale ka osta. Äkki saavad varsti otsa. Kui aus olla, siis ma tõepoolest pean Tristanile ju teki ostma. Lisaks sellele, et osteti meeletult palju tekke, olid korvides veel flanellist jakid ja püskid ja keebid ja seelikud ja kõik mõeldavad riideesemed, mida soojast flanellist teha annab. Mõned olid veel voodriga. Mu meelest villastest sokkidest võiks ju piisata. Võibolla varsti värisen siin toas ja ostan endale ka roosaruudulise flanellist keebi. Siin olemas ka sellised pisikesed padjakesed, mis tuleb pärast kerget raputamist saapa või soki sisse panna ja siis see läheb soojaks. Minusugusele artriidihaigele ju tegelikult päris hea toode. Jah, külmade saabumist võetakse ikka väga tõsiselt. Jõulukinke osteti ja pakiti juba ka. Ja mitte vähe. Eelmise sissekande juures unustasin jõulutordituhinas ühe teise üliolulise sünnipäevalapse mainida. Ja tegelikult tema auks võiks ju torti tõesti süüa ja kinke tuua - Jaapani Keiser Akihito, kes sünids 23. detsembril 1933. aastal. Seepärast on see päev püha. Vaatamata sellele süüakse torti ikka 24. detsembril ja siis jagatakse ka kinke.


pühapäev, 1. detsember 2013

Jõuludest. Bürokraatiast. Jalgrattast

Esimese advendi kohta harjumatult soe (nii umbes 13-14 C) ja sompus ilm. Sajab ja sajab ning tundub, et sel sajul lõppu ei näi tulevat. Mu tänase päeva plaanid korraks toast väljas käia, tuleb vist pisut ümber korraldada ning tubasemate tegevustega tegeleda. Niikuinii on vaja katsetada, kuidas pesumasin töötab ning taaskord riiskeedumasin tööle panna lisaks veel mõningaid kirjatöid lõpetada.

Jõuluaja ootus näib siin pisut harjumatuna. Esiteks siinse kliima pärast ja teiseks, et justkui ei seosta seda budistliku kombestikuga. Juba lennujaamades olid jõulukuused ja hiiglaslikud jõuluvanad ning Matsuyama enamikus poodides kedratakse täpselt samasugust jõululaulude plaati. Laul "I am dreaming of a white Christmas" on siin täitsa õigel kohal, sest valgeid jõule siin mägede vahel nähtud peaagu et polegi. Seega saab neist vaid unistada. Põhja pool, näiteks Hokkaido saarel on valged jõulud muidugi täitsa loomulik nähtus. Telekast tuleb ka lääneliku tooniga jõuluvärki. Näiteks näidatakse erinevate linnade jõulukaunistusi ja siis stuudiopublik kommenteerib. Kuna jõulud on siin rohkem sünnipäeva tähenduses (Jeesuse sünnipäev), siis on müügiartikkel nr 1 tort. Ikka selline suur ja uhke ja kreemine. Juba praegu võib hakata tellima, et ikka kindel olla, et 23. detsembril tort olemas oleks. Ja parem oleks, kui sel tordil veel südamed ka peal oleks, sest jõuludel on natuke valentinipäeva alatoon. Ma ei ole veel endale torti tellinud. Võib ju juhtuda, et teen ise, kui aimu saan, milliseid koostisosi poest osta.

Nüüdseks olen juba nädalake ja mõni päev siin olnud ja toimetanud. Hakkab juba kujunema. See muidugi ei tähenda, et elu rööbastel oleks ja mina elan sujuvat rutiinset elu. Kaugel sellest. On veel mustmiljon toimetust. Lähiajal (homme ehk) teen mobiililepingu ära. Olen siin vapralt üksi mobiilifirmades käinud ja püüdnud selgeks teha, mida ma soovin ning teenindajad on ülipüüdlikult püüdnud minu küsimustele vastata. Ma ei ole nüüd päris kindel, kas me oleme teineteist täielikult mõistnud, kuid ma usun, et põhimõtetest olen ma aru saanud. Lisaks tuleb veel selle aasta sees Tristaniga seotud dokumendid korda saada - ravikindlustus, elamisluba, koolipaberid. Kool alga siin pärast pühasid 8. jaanuaril. Lastel on siin isegi päris pikk vaheaeg, kuid emmed-issid saavad endale jõulude ja uue aasta pidustustega seoses lubada vaid kaks ametlikku pühade päeva - 23. detsember ja 1. jaanuar.

Selle nädala bürokraatia tipp-päev oli kindlasti esmaspäev. Linnavalitsuses käisime kaks korda, pangas saime kõik toimetused korraga tehtud ning korteriga seotud toimetustest ma juba rääkisin. Linnavalitsuses oli ühe pisikese laua juures silt, et seal tegeletakse välismaalastega. Võtsime sappa. Tuli meelde kunagine elu Kreekas, kus välismaalaste politsei ei osanud inglise keelt. Esialgu täitis mu tõlk blankette. Mina vaid noogutasin. Esimese korraga läks kogu protseduur äärmiselt lihtsalt - fikseeriti mu tulek Matsuyamasse ja anti igasugused brožüürid tutvumiseks kaasa. Sh ka prügiveokalender - see on eluoluline värviline plakat kõikide Matsuyama elanike jaoks, sest erinevat liiki prügi kogumine toimub vaid väga kindlatel päevadel ning need, kes sellest kinni ei pea teevad suure kuriteo. Jõuan seda teemat siin raudselt veel lahata. Lisaks anti mulle tervituseks Dogo onseni (see on kindluse kõrval linna üheks suureks uhkuseks - suur ja uhke spaa) ühe korra vabapääse. Tallinn võiks ju ka uusi kodanikke tervitada näiteks Raua tänava sauna piletiga.

Järgmiseks oli vaja avada pangaarve. Ega ma suurt ju ei tea Jaapani pangandusest. Olin eelnevalt  küsinud siinkäinutelt soovitusi, et millist panka valida, kuid samad pangad ei pruugi olla nö põhi pangad kõigis Jaapani piirkondades. Läksime väidetavalt piirkonna parimasse panka. Nüüd juba täitsin mõned blanketid ise. Siis tuli natuke oodata, siis täitsin järgmised paberid. Sain kaardi ja hoiuraamatu. Ma muidugi naiivsena arvasin, et selle kaardiga saan ma hakata nüüd poes maksma. Tutkit! Selle kaardiga lähed poes või pangas oleva masina juurde ja võtad raha välja. Kindlasti ei tohi pärast unustada masinasse ka hoiuraamat sisestada, kuhu kirjutatakse (st masin trükib) kenasti sisse, et palju võtsid ja palju raha su arvel alles jäi. Sama masinaga saad teha ka ülekandeid. Netipank on siin pisut haruldane ning kui sellest rääkida, siis lähevad paljudel jaapanlastel ka silmad ümmarguseks. Samas, väidetavalt mõnel pangal ikka on netipank ning lausa inglisekeelne. Kuid et saada poes kehtivat kaarti või veel hullem krediitkaarti, siis tuleks veel palju asju teha. Hetkel jätsin asja sinnapaika ning püüan sularaha väljavõtmisega hakkama saada ning vajadusel arveid ka maksta. Üüri hakkan küll kontori maksmas käima. 

Kuna oli aga vaja ka liituda riikliku ravikindlustussüsteemiga, siis tuli taas minna linnavalitsusse.  Nüüd oli juba natuke rohkem sagimist ja segadust. Keegi ei teadnud, kas minu eest maksab maksu tööandja või tuleb mul see igakuiselt ise maksta. Mul oli siiski aimdus, et ma pean seda ikka ise tegema. Nii oligi. Hakkan maksma nii umbes 10.- euri kuus. Seda summat arvutatakse mingi udupeene valemi alusel ning kuna mina tegelikult justkui palka ei saa, vaid mulle maksab stipendiumi Jaapani valitsus, siis on mu kindlustusmakse ka väikseim.

Juba Eestis olles võtsin plaaniks kindlasti jalgratas osta. Siin on jalgratas väga oluline transpordivahend. Lausa Kopenhageni sarnaseid ummikuid pole, kuid tänavapildis mängivad ratturid ikka kordades olulisemat rolli kui Tallinnas. Ma võtsin plaani, et ostan kasutatud ratta. Ei näinud mõtet, et peaks uue ja uhke ostma. Käsin poes kahe tütarlapse ja ühe noormehega, kes tulid mulle tõlgiks ja abilisteks. Viimane neist pidi olema rataste osas spets ja ise rattasporti tegema. Kui ma enne üksi poes käisin, siis oli seal üks ilus kuldne ratas, aga kui juba ostmisplaaniga kohale läksime, siis oli see ratas läinud. Koos valisime siis ühe halli välja. Siin on enamus teise-ringi rattaid hallid. Vanad rattad lastakse lihtsalt halli värviga üle. Tüdrukud muidugi pakkusid mulle teist ratast ja kui ma küsisin, et miks, siis vastati, et tollel on ees suurem korv. Korvi olemasolu on tähtis. See peab olema, ilma selleta on pea võimatu ratast leida. Lisaks on tähtsal kohal ka sadul, mis meile näib stiilse retrosadulana. Aga jällegi, peaaegu kõigil on sellised sadulad. Lisaks on see sadul enamasti kõige madalamas asendi. Mul on hea parklas, kus on kümneid ja kümneid rattaid, enda oma ära tunda - minu ratta sadul on kõige kõrgem. Mina küll ei kannata jalad nii kõveras sõita nagu nemad siin teevad. Isegi pikad mehed.



Nüüd on mul olemas ratas ja linn veel rohkem peo peal, ma veel pole väga pikke rännakuid teinud, kuid küll ma jõuan.

Töine nädal sai lõpetatud laupäevase spordipäevaga ja peoga, mis korraldati osakonna (siin nad nimetavad seda laboriks) uute liikmete vastuvõtuks. Osakonna juhataja on suur pesapalli fänn ja siis me mängisimegi väheke lihtsamate reeglitega softball' i. Need reeglid võivad küll lihtsamad olla, aga mitmed nüansid jäid mulle ikka arusaamtuks. Ma arvan, et elu esimese mänguna kukkus see mul päris kenasti välja. Mu mõned kiired spurdid ja isegi mõned kurikaga pallile pihtasaamised tõid meeskonnale mõnedki punktid. Päris põnev ja nüüd on natuke jalad haiged. Vaata pilte siit.



Õhtune pidu kestis täpselt kella kuuest kella üheksani ülikoolis. Söök tehti kohapeal ja seda oli paju. Söögitegemise eest vastutasid enamasti nooremad tudengi ning see näis välja mõnusalt kodune. Ma ei anna pead, et tean täpselt, mida ma kõike sõin, aga seal oli erinevat tofut, vetikaid, juurikaid, kananahka ja kala, muna, magustoiduks oli kartulipuding(!). Joogiks oli õlu, tee ja mingi hapupiimalaadne magus jook. Ma enda väikest Teele kingitud "Viru valge" pudelit kaasa ei võtnud - see mul rohkem mustadeks päevadeks ja kompressiks. Kuna ma enamasti söön kõike, siis mina küll nälga ei jäänud ning kõht sai marutäis.

Nädalale ring peale tehtud. Liiga pikk jutt pole ka hea. Siin tuleb paus.
Ilusat jõuluaja algust!

PS Kes kirjutasid meie postiaadressi blogi alguspäevadel üles ja teil on hirmus suur tahtmine meile jõuluks postkaart saata;), siis olge paid ja vaadake üle, et korterinumber ikka õige oleks. Mitte 203. Õige on 503!